Rahvusvaheline sotsiaalkindlustus

Sotsiaalkindlustus Euroopa Liidus

Et inimene saaks vabalt valida elu- ja töökohariiki ELis, peavad talle olema tagatud sotsiaalkindlustusõigused. Need õigused hõlmavad haigus- ja sünnitushüvitisi, invaliidsus- (töövõimetus-), vanadus- ja toitjakaotuspensioni, tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitisi, matusetoetust, töötutele makstavaid hüvitisi ning peretoetusi.

Kuna liikmesriikide sotsiaalkindlustusõigusi tagavad seadused on erinevad, on välja töötatud reeglid Nõukogu määruses (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes. Alates 1. maist 2010 kehtib nimetatud määruse asemel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu (EÜ)  määrus nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, mis sisaldab vana määruse muudetud ja ajakohastatud reegleid. Neid koordinatsioonireegleid kohaldatakse ELi piires liikuvate kodanike, kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes. 

Koordineerivates määrustes ei sätestata, mis hüvitisi peab inimesele maksma üks või teine riik ning ei kehtestata ka pensionide ja toetuste suurust. Riigid peavad tagama, et ühest liikmesriigist teise liikuv inimene ei satuks halvemasse olukorda võrreldes inimesega, kes on kogu elu elanud ja töötanud ainult ühes liikmesriigis.

Koordineerimisreeglid kehtivad Euroopa majanduspiirkonnas (EMP) – kõigis EL liikmesriikides, Norras, Liechtensteinis, Islandil ja Šveitsis. 

Siiski tuleb silmas pidada, et üleminekuperioodi vältel kehtisid Norras, Liechtensteinis, Islandil ja Šveitsis endiselt määrus nr 1408/71. Määrus 883/2004 kehtib Šveitsis alates 1. aprill 2012 ning alates 1. juunist 2012 Norras, Liechtensteinis ja Islandil. 

Eelpool mainitud sotsiaalkindlustushüvitiste maksmist korraldavad Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa.

Eesti Vabariigi kahepoolsed sotsiaalkindlustuslepingud

Eesti on kahepoolsed sotsiaalkindlustusalase välislepingu sõlminud Venemaa, Kanada, Ukraina ja Moldovaga ning veel mitme riigiga on lepingu läbirääkimised pooleli. Lepingute eesmärk on kooskõlastada lepingupoolte sotsiaalkindlustussüsteemid, et lihtsustada isikute liikumist kahe riigi vahel ning tagada piiriülese liikumise korral isikute sotsiaalne kaitse. Lepingud on peamiselt sõlmitud pensionikindlustuse valdkonnas. 

Lepingute sisu on erinev, kuid kõik lepingud sisaldavad võrreldes riigisisese õigusega kolme olulist erisust. Esiteks on lepingu alusel võimalik pensioni maksmist jätkata, kui isik kolib ühest lepinguriigist teise. Teiseks on lepingu alusel võimalik pensioniõiguse tekkimiseks kahe riigi pensionistaaže liita, kui inimesel on Eesti pensionistaaž täitunud vaid osaliselt. Kolmandaks maksavad riigid pensioni vaid nende endi territooriumil täitunud kindlustusperioodide eest ja pensioni suurus arvutatakse proportsionaalselt vastavalt selles riigis omandatud pensionistaažile. 

Lepingu alusel pensioni saamiseks peab inimene pöörduma kas Eesti või teise lepingupoole sotsiaalkindlustusasutuse poole. Eestis on nendeks piirkondlikud klienditeenindused. Pensioni saamiseks tuleb esitada vastavasisuline avaldus. Eesti Vabariigi poolt sõlmitud kahepoolsed lepingud leiab Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

Sotsiaalkindlustust Euroopas ei reguleeri vaid Euroopa Liidu õigusaktid. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks on koostatud 16. aprillil 1964. aastal Strasbourgis ning on Euroopa Nõukogu üks tähtsaim konventsioon sotsiaalse kaitse valdkonnas. Sotsiaalkindlustuskoodeks sätestab Euroopa sotsiaalkindlustuse miinimumstandardi.

Sotsiaalkindlustuskoodeks on õiguslikus seoses Euroopa parandatud ja täiendatud sotsiaalhartaga, millele Eesti kirjutas alla 4. mail 1998. Vastavalt sotsiaalharta artiklile 12 (Õigus sotsiaalkindlustusele) kohustub lepinguosaline riik tagama sotsiaalkindlustussüsteemi toimimise vähemalt sellisel tasemel, mis on vajalik sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimiseks.



Sotsiaalkindlustuskoodeks hõlmab järgnevaid sotsiaalkindlustuse liike: arstiabi, haigushüvitisi, töötushüvitisi, vanadushüvitisi, tööõnnetushüvitisi, perehüvitisi, emadushüvitisi, invaliidsushüvitisi ja toitjakaotushüvitisi. Eesti ratifitseeris Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi 12. aprillil 2004 (https://www.riigiteataja.ee/akt/724858). Eesti on võtnud endale kohustused koodeksi pea kõikide osade suhtes, v.a. tööõnnetushüvitis.

Iga aasta esitavad osalisriigid raportid ratifitseeritud osade kohustuste täitmise kohta ja üle aasta ratifitseerimata osade kohta. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonide ja soovituste ekspertkomitee vaatab osalisriikide raportid üle ning koostab nende kohta järeldused.

Eesti on sõlminud teiste riikidega ka kahepoolseid sotsiaalkindlustuslepinguid, mis aitavad inimestel paremini oma pensioniõigusi realiseerida.

Avaldamismärge

Pealkiri

Aruanded

Järeldused

RT II 2004, 6, 17 Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks
1. aruanne 01.07.05-30.06.06
2. aruanne 01.07.06-30.06.07
3. aruanne 01.07.07-30.06.08
3. aruanne (artikkel 76) 01.07.06-30.06.08
4. aruanne 01.07.08-30.06.09
5. aruanne 01.07.09-30.06.10
5. aruanne (artikkel 76) 01.07.08-30.06.10
6. aruanne 01.07.10-30.06.11
7. aruanne 01.07.11 – 30.06.12
art 76 aruanne 01.07.10 – 30.06.12
8. aruanne 1.07.2012-30.06.2013
9. aruanne 1.07.2013-30.06.2014
art 76 aruanne 01.07.12 – 30.06.14
10. aruanne 01.07.14 - 30.06.15
 
2008. a järeldused 2. aruande juurde
2009. a järeldused 3. aruande juurde
 
2010. a järeldused 4. aruande juurde
2011. a järeldused 5. aruande juurde
 
2012.a järeldused 6.aruande juurde
2013.a järeldused 7.aruande juurde
 
2014.a järeldused 8.aruande juurde
2015.a järeldused 9.aruande juurde

2016.a järeldused 10.aruande juurde

       

 

 
 

Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta ja aruanded

 

Euroopa Nõukogu eesmärk on saavutada oma liikmete suurem ühtsus, kaitsmaks ja viimaks ellu oma ühispärandiks olevaid ideaale ja põhimõtteid ning soodustamaks liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste säilitamise ning edasise realiseerimise kaudu.

 
 
Viimati uuendatud: 25. aprill 2016