Rahvusvaheline Tööorganisatsioon

Rahvusvahelise Tööorganisatsioon (ILO) on ÜRO perekonda kuuluv organisatsioon, mille loomine kiideti heaks 11. aprillil 1919. Muudest rahvusvahelistest organisatsioonidest erinevalt põhineb kogu ILO tegevus  kolmepoolsusel, s.o kogu organisatsiooni tegevus lähtub kolme kooslusrühma – valitsused, tööandjad ja ametiühingud – väljendatavatest huvidest ja prioriteetidest.

Eesti kuulus ILO-sse aastatel 1921-1937 (jäi siis tegevusest vabatahtlikult kõrvale), taastades oma liikmeõigused 13. jaanuaril 1992.

Täna on ILO-l neli strateegilist peaeesmärki:

  • tööstandardite ja tööalaste aluspõhimõtete edendamine ning realiseerimine;
  • suuremate võimaluste loomine naistele ja meestele, tagamaks inimväärne töö;
  • kõigi jaoks sotsiaalkaitsega hõlmatuse ja tõhususe suurendamine;
  • kolmepoolsuse ja sotsiaaldialoogi tugevdamine.

 

ILO tähtsaimaks töövormiks on rahvusvahelise tööregulatsiooni kehtestamine, mis toimub konventsioonide ja soovituste vastuvõtmise kujul. ILO ei võta vastu üldsiduvaid rahvusvahelisi tööseadusi, vaid fikseerib minimaalse õigusliku tasandi, millest konventsiooni ratifitseerinud riik peab ilmtingimata kinni pidama või millest (soovituse puhul) soovitatakse juhinduda. 

 

Eesti ILO Nõukogu


Eesti ILO nõukogu on loodud võttes aluseks ILO „Rahvusvaheliste tööstandardite täitmist edendavate kolmepoolsete konsultatsioonide konventsiooni” (nr 144) artikli 2.

ILO nõukogu  on moodustatud Vabariigi Valitsuse korraldusega, mis kehtestab ka nõukogu ülesanded ja õigused. Eesti ILO nõukogu esimeheks on Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Egle Käärats. ILO nõukogu ettepanekud ja seisukohad esitatakse Vabariigi Valitsusele tervise- ja tööministri kaudu.

Konventsioonid

Eestile õiguslikult siduvad (ratifitseeritud) konventsioonid

Aastatel 1922-1938 ratifitseeritud konventsioonid, mis on Eestile tänaseni õiguslikult siduvad

  • C2 Tööpuudusest (1922) RT 1922, 141-142, 89
  • C 6 Alaealiste öötööst tööstuses (1922), RT 1922, 141-142, 89
  • C 8 Laevaõnnetuse korral tööpuuduse eest makstava hüvituse kohta (1923), RT 1923, 4-5, 8-10
  • C 9 Meremeestele töö muretsemise vahetalituse kohta (1923), RT 1923, 4-5, 8-10
  • C 11 Ühinemise õigusest põllumajanduses (1922), RT 1922, 104-105, 81
  • C 12 Õnnetusjuhtumite tagajärgede korvamisest põllumajanduses (1922), RT 1922, 104-105, 81
  • C 13 Tinavalge kasutamisest maalritöödel (1922), RT 1922, 104-105, 81
  • C 14 Iganädalasest puhkusest tööstuses (1923), RT 1923, 132-133
  • C 16 Alaealiste meditsiinilisest teenindamisest laevadel (1922), RT 1922, 104-105, 81

  • C 19 Võrdsetest õigustest õnnetusjuhtumite tagajärgede hüvitamisel (1930), RT 1930, 27, 160

  • C 20 Öötööst pagaritööstuses (1929), RT 1929, 97, 645

  • C 22 Meremeeste töölepingutest (1929), RT 1929, 34, 258

  • C 23 Meremeeste repatrieerimisest (1929), RT 1929, 34, 258

  • C 27 Laevadel veetava lasti kaalu kohta (1932), RT 1932, 112, 793

  • C 41 Naiste öötööst (1935), RT 1935, 99, 818

  • C 53 Kaubalaevade juhtkonna kvalifikatsioonitunnistusest (1938), RT II 1938, 1, 1

Viimati uuendatud: 21. detsember 2016