Tervislik eluviis

Tervisekäitumist mõjutavad otseselt isiku enda hoiakud, uskumused, väärtushinnangud, teadlikkus, oskused ja motivatsioon. Inimest ümbritsev elukeskkond oma keskkondlike, sotsiaal-majanduslike ja psühhosotsiaalsete mõjudega määrab suures osas ära, milliseid tervist puudutavaid otsuseid inimene langetab ja kuidas inimene enda ja teiste tervise suhtes käitub. 
Peamisteks käitumuslikeks tervisemõjuriteks tuleb pidada vähest kehalist aktiivsust, tasakaalustamata toitumist ja riskikäitumist, näiteks alkoholi, tubaka ja illegaalsete narkootikumide tarbimist, hasartmängurlust, riskivat seksuaalkäitumist ning ebaturvalist käitumist liikluses (kiiruse ületamine, turvavööde ja helkurite kasutamata jätmine jne).
 
Eestis on noorte inimeste suremus pidevalt vähenenud ning krooniliste haiguste levimus on seni olnud väike. Siiski mõjutavad nooruses tehtavad tervisekäitumuslikud valikud inimese hilisemat terviseseisundit oluliselt. Tuleb tõdeda, et alates 1990. aastate keskpaigast on noorukite tervisekäitumine märkimisväärselt halvenenud. Pidevalt on suurenenud suitsetavate, alkoholi ja narkootilisi aineid tarvitavate noorte osakaal ning vigastuste tase noorte seas on endiselt kõrge: 2006. aastal suri õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade tagajärjel 92 kuni 19-aastast last ja noort. Samal ajal on vähenenud noorukite kehaline aktiivsus ja suurenenud kehakaal, mis koos eelmainitud tervisekäitumistavadega viib suure tõenäosusega mitmete terviseprobleemide tekkimiseni täiseas.
 
Täiskasvanutel on mitmes tervisekäitumise valdkonnas toimunud noortega sarnased muutused ning praegu suureneb suitsetavate, alkoholi liigtarvitavate ning ülekaaluliste isikute hulk rahvastikus.
 
Siiski on viiteid ka tervist ohustava käitumise vähenemisele, näiteks õnnetusjuhtumitest ja enesetappudest tingitud surmajuhtumite arv on vähenenud. Erandiks on küll liikluses hukkunute arv, mille vähenemine on viimaste aastate jooksul peatunud.
 
Haiguste ja vigastuste riskitegurid on omavahel sageli seotud, mistõttu on oluline vaadata nende ennetust kompleksselt. Tervisliku eluviisi soodustamiseks tuleb erinevate eluvaldkondade esindajatega koostöös viia ellu abinõud terviseteadlikkuse ja tervist toetava keskkonna kujundamiseks. Tuleb suurendada kehalist aktiivsust soodustavate võimaluste ja täisväärtusliku toidu kättesaadavust, vähendada füüsilist ja psüühilist sõltuvust tekitavate ainete kättesaadavust ja nõudlust nende järele ning soodustada turvalist käitumist liikluses, olmes ja vaba aja veetmisel.
 
Tervislike valikute ja tervisliku eluviisi soodustamise peamiseks sihtrühmaks on lapsed ja noored, kuna investeerimine laste ja noorte tervisesse on üks tulemuslikumaid meetodeid tulevaste täiskasvanute hea tervise tagamiseks. 
Tervislike eluviiside edendamise abil on tõenäoliselt võimalik Eesti rahvastiku terviseseisundit oluliselt parandada. Tervisekäitumises on üksikisiku roll olulisem kui mistahes teises tervisevaldkonnas ning kõigil kodanikel on võimalus anda oma panus rahvastiku tervise paranemisse.
 

Liikumine

 
Kehaline aktiivsust võib tänapäeval lugeda üheks efektiivsemaks mittemedikamentoosseks ravivormiks paljude haiguste ravimisel.Piisavalt liikudes on võimalik vältida:
  • luude hõrenemist ja kukkumisel tekkivaid vigastusi vanematel inimestel
  • rasvumist ning koos õige toitumisega hea viis vähendada ülekaalulisust
  • liigesvaevusi ja teisi liikumisorganite vaevusi
  • ärevust, rahutust, uneprobleeme ja kerget depressiooni
Rahvastiku tervise arengukava käsitleb liikumist koos teiste tervisliku eluviisi elementidega (tasakaalustatud toitumine, riskikäitumise vältimine) IV peatükis.
 

Südamestrateegia

 
„Südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise riiklik strateegia 2005–2020“ käivitati 2005. aastal. See keskendub tingimuste loomisele, et suureneks kehaliselt aktiivsete inimeste osakaal, väheneks ebatervislik toitumine ja suitsetamise levik.
 
Käesolev strateegia on samm parema südametervise suunas, ühendades mitmete erinevate valdkondade esindajate teadmisi ja tegevusi. Koostamisel oli põhimõtteks anda võimalikult terviklik ülevaade südame- ja veresoonkonnahaigusi (SVH) mõjutavate tegurite kohta nii Eesti enda kui ka rahvusvaheliste arusaamade valguses.
 
Tõenduspõhisel alusel on kirjeldatud, mis seisust, miks ja millises suunas tuleb Eestil SVH vähendamiseks liikuda. SVH ennetus peab olema suunatud riskikäitumise vähendamisele ja tervist toetava keskkonna suurendamisele.
 
Strateegiaga ei ole võimalik hõlmata kõiki tegevusi, mis aitavad kaasa südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamisele ja haigestumise riski vähendamisele. Seetõttu on keskendutud viiele suuremale valdkonnale ning valdkonnasiseselt on planeeritud tegevused, mis on tõenduspõhised ja mille tulemusena on eeldatavad muudatused suhtumistes ja hoiakutes, tervisekäitumises, keskkonnas ning seeläbi kaugema tulemusena ka muutused haigestumises ja suremuses.
 
Kuna krooniliste haiguste riskifaktorid on sarnased, siis on leitud, et tõhus SVH ennetusstrateegia avaldab mõju ka teistest kroonilistest haigustest tingitud haiguskoormuse vähenemisele. Kõige kulutõhusam meetod riskitegurite mõju vähendamiseks rahvastiku tasandil on kasutada kogu rahvastikule suunatud meetmeid. Kõige tõhusamad meetmed on integreeritud, multidistsiplinaarsed, laialdase lähenemisega ning suunatud erinevatele tasanditele, sh üksikisikule ja paikkonnale.
 
Sotsiaalministeeriumi poolt viib strateegiat ellu ja koostab tegevuskavad tervise arengu instituut (TAI). Strateegia elluviimisel osalevad peale sotsiaalministeeriumi ka teised ministeeriumid ja haigekassa. 
 

Alkohol ja suitsetamine

 
Ekspertide ning huvigruppide koostööna on valminud soovitused, kuidas vähendada alkoholi liigtarvitamist ja suitsetamist Eestis: alkoholi- ja tubakapoliitika rohelised raamatud. Dokumentide koostamise aluseks oli Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2011–2015. 
 
Sotsiaalministeeriumi poolt koostatud riiklikele rohelistele raamatutele sai arvamusi ja täiendusettepanekuid esitada läbi 2013. aasta: 4. detsembrist 2012 kuni 14. jaanuarini 2014.
 
 

Alkohol

Eesti kuulub enim alkoholi tarbivate riikide hulka ning alkoholist tingitud kahjud on seetõttu samuti suured. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul põhjustab alkohol tõsiseid tervisehädasid, kui aastas tarbitakse ühe elaniku kohta üle 6 liitri absoluutalkoholi. Eestis tarbitakse alkoholi 11,7 liitrit iga üle 15-aastase inimese kohta aastas (2014).

Suitsetamine

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on tubakatarvitamine seotud vähemalt 25 haiguse tekkega ning tubakatarvitamist peetakse maailmas suurimaks surmade põhjustajaks. Eestis suitsetab igapäevaselt 26% 16–64-aastasest täiskasvanud elanikkonnast – veidi rohkem kui 231 000 inimest.

 

Narkomaania

 
Narkomaania ennetamiseks on vajalik probleemile läheneda nii nõudluse kui ka pakkumise vähendamise vaatenurgast. Narkomaania on kompleksne probleem, mille põhjustena võib välja tuua vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse, mittetoimiva perekonnamudeli (lahutused, lapsevanemate sõltuvusprobleemid ja kasvatusmeetodid), eakaaslaste mõju ja ebasoodsad grupinormid ning narkootikumide suure kättesaadavuse.
 
Nõudluse vähendamise osas on vastutavateks ministeeriumiteks Sotsiaalministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium. Noorte hoiakute ja normide ning seeläbi nende käitumise kujundamine on efektiivne ainult süstemaatilise töö tulemusena. Seetõttu on eriliselt oluline narkomaania ennetustegevust planeerida integreerituna koolide õppekavasse. Narkomaania ennetamiseks on oluline süsteemselt arendada laste ja noorte „ei” - ütlemise oskust, positiivset enesehinnangut ning arendada laste tervisttoetavaid väärtushinnanguid, hoiakuid ja uskumusi.
 
Oluliseks meetodiks on ennetustegevuse suunamine ka noori mõjutavale keskkonnale, sh pere, noorsootöötajad ja kool. Laste ja noorte käitumise tugevaimateks kujundajateks on kodused eeskujud ning eakaaslaste mõju. Seetõttu on oluline tõsta lapsevanemate, lastekaitse- ja sotsiaaltöötajate ning koolide personali pädevust laste ja noorte sõltuvusprobleemide ennetamiseks ning arendada võrgustikutööd erinevate lastega töötavate organisatsioonide vahel ja kaasata sellesse paremini perekondi.
 
Narkomaania ravi- ja rehabilitatsioonisüsteem Eestis on veel arenemisjärgus. Lähitulevikus on plaanis pöörata suuremat tähelepanu rasedatele narkomaanidele suunatud ravi- ja rehabilitatsiooniteenuste väljaarendamisele ning pakkuda rohkem teavitust, et kliendid teenuse juurde jõuaksid.
 

Ennetus ja ravi

2014. aasta alguses valmis Siseministeeriumi ja uimastiennetuse valitsuskomisjoni tellimusel   Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat. See dokument on aluseks tegevussuundadele narkootikumide kättesaadavuse piiramisel, tarvitamise vältimisel ja sõltlaste ravimisel.

 

 

Seksuaaltervis

 
ÜRO Rahvusvahelise Rahvastiku- ja Arengukonverentsil (1994) määratleti reproduktiivtervis kui täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund ja mitte üksnes haiguse puudumine või nõrk tervis valdkonnas, mis puudutab reproduktiivsüsteemi ning selle talitlusi ja toimimist. Reproduktiivtervise hulka kuulub seksuaalne tervis, mille sisuks ei ole üksnes laste saamisega ning sugulisel teel levivate haigustega seotud küsimused, vaid ka isiklike suhete sisukus ja kvaliteet. Reproduktiivtervis tähendab inimeste võimet elada rahuldustpakkuvat ja turvalist seksuaalelu. Samuti võimet saada lapsi ja olla vabad otsustama, kas, millal ja kui sageli lapsi saada. Enesestmõistetav on meeste ja naiste õigus olla informeeritud erinevates pereplaneerimismeetoditest ning omada juurdepääsu turvalistele, tõhusatele ja seadusega lubatud pereplaneerimismeetoditele. Riik peab tagama juurdepääsu terviseteenustele, mis tagavad naistele turvalise raseduse ja sünnituse ning kindlustavad paaridele parima võimaluse saada hea tervisega laps. Hea reproduktiivtervise ja vastutustundliku seksuaalkäitumise kujundamise üheks eelduseks on seksuaaltervise alane haritus. Selle eesmärgiks on toetada noorte seksuaalset arengut, saavutada positiivne enesehinnang ning austus enese ja teiste vastu. 
 
Sellelt lehelt leiate informatsiooni Eesti ja rahvusvaheliste organisatsioonide seksuaal- ja reproduktiivtervise (SRT) valdkonda puudutavate seisukohtade, seadusandluse, statistika, juhendmaterjalide ning teenuste kohta. Reproduktiivtervise probleemide korral tuleb pöörduda perearsti, naistearsti või meestearsti poole.
 

Lisamaterjalid

Paremalt leiate informatsiooni Eesti ja rahvusvaheliste organisatsioonide seksuaal- ja reproduktiivtervise (SRT) valdkonda puudutavate seisukohtade, seadusandluse, statistika, juhendmaterjalide ning teenuste kohta. Reproduktiivtervise probleemide korral tuleb pöörduda perearsti, naistearsti või meestearsti poole.

 
 

HIV ja AIDS

 
Riik alustas HIV ja AIDSi vastast võitlust 1990. aastate alguses. Esimene riiklik programm HIV-vastases võitluses oli AIDSi profülaktika riiklik programm (1992–1997), millele järgnes HIV ja AIDSi ja teistel sugulisel teel levivate haiguste ennetamise riiklik arengukava (1997–2001). 16. jaanuaril 2002. aastal kinnitas valitsus HIV ja AIDSi ennetamise riikliku programmi aastateks 2002–2006, millest lähtuvalt viidi ennetustegevusi ellu perioodil 2002–2005. Epideemia muutudes kerkis aga vajadus uue strateegia järgi ning perioodil sügis 2004 kuni suvi 2005 tegeles Sotsiaalministeerium uue riikliku HIV ja AIDSi strateegia väljatöötamisega. 1. detsembril 2005 kinnitas Vabariigi Valitsus riikliku HIV ja AIDSi strateegia aastateks 2006–2015 ning selle tegevuskava aastateks 2006–2009. 
 
HIV ja AIDSi strateegia aastateks 2006–2015 käsitleb HIV-epideemia leviku peatamisel ning epideemia mõjude leevendamisel Eesti ühiskonnale järgnevaid tegevusvaldkondi: ennetustegevus erinevate sihtrühmade seas, HIV testimine ja nõustamine; HIV ja AIDSiga inimestele suunatud ennetus, ravi ja hoolekanne; seire, monitooring ja hindamine ning inim- ja organisatoorse ressursi arendamine. 
 
Uue riikliku strateegia kinnitamisega kinnitati ka strateegia juhtorgan, Vabariigi Valitsuse HIV ja AIDSi komisjon, mis on väga laiapõhjaline, esindades nii valitsusorganisatsioonide kui ka HIV-valdkonna ekspertide ning HIV-positiivsete inimeste seisukohti. Strateegia loob laiema raamistiku ja seab põhimõtted, millest tuleks ennetustegevuses lähtuda, kuid strateegia 4-aastase tegevuskavaga kaasnevad täpsemad üheaastased tegevuskavad (igal ministeeriumil oma tegevuskava), mille koostamisel lähtutakse epideemia kulust ja ennetustegevuse edukuse indikaatoritest. 
 

HIV ja AIDSi strateegia

Strateegia üldeesmärk on saavutada püsiv langustendents HIV-nakkuse levikus. Seejuures on eesmärgiks aastaks 2015 uute HIV-nakkuse juhtude arvu vähenemine 100 000 elaniku kohta 20-ni (2004. a vastav näitaja 55) ning strateegia tegevuste abil ära hoida epideemia generaliseerumine (st. HIV nakatunud rasedate osakaal kõigist rasedatest peab jääma alla 1%. 2004. aastal oli see näitaja 0.5%,).

 

Vigastused


Vigastuse all mõistetakse organismi füüsilist kahjustust või hävingut, mis tekib (akuutse) mehhaanilise, keemilise, termilise või mingi teise keskkonnaenergia toimel, mis ületab organismi vastupanuläve, aga ka organismi eluks vajalike ainete (hapnik, soojus) puudujäägist väliskeskkonnas ning mürgina toimivate ainete (alkohol, vingugaas) akuutsest toimest organismile.

Vigastus võib tekkida tahtmatult ehk õnnetuse läbi või tahtlikult, enesele või teisele suunatud vägivalla tagajärjel.
 
Vigastuse alaliigid põhjuste järgi on järgmised:
  • liiklusõnnetused 
  • kukkumised 
  • uppumised
  • tuleõnnetused
  • külmumised
  • juhuslikud mürgistused
  • enesetapud
  • ründed
  • ebaselge tahtlusega sündmused
 
Sisuliselt on vigastus haigus, kuid erinevalt paljudest teistest seisunditest, on iga vigastus välditav. Vigastusi on võimalik ennetada ühiskonnas üldise teadlikkuse tõstmise teel, turvalise keskkonna loomisega, kiire meditsiinilise abi tagamisega, esmaabialaste teadmiste parandamisega ja paljude muude ennetusmeetmete rakendamisega.
 
Sotsiaalministeerium on vigastuste ennetamise valdkonna üldkoordineerija Eestis, kuid spetsiifiliste vigastusliikide ennetamise eest vastutavad veel paljud teised ministeeriumid ning nende allasutused.
 
Vigastushaigestumuse ja –surmade ning valdkonna tegevuste ülevaated:
 
 

Vähiennetus

 
Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Onkoloogide Seltsi koostöös valminud vähistrateegia eesmärgid on vähendada ennetatavatesse pahaloomulistesse kasvajatesse haigestumist ja vähki suremist ning pikendada vähihaigete eluiga ja -kvaliteeti.  
 
Vähki haigestub Eestis ligi 6000 ja sureb 3500 inimest aastas. Enim surevad eestlased kopsu-, käär- ning pärasoole- ja maovähki. Nendesse vähihaigustesse (lisaks veel eesnäärmevähki) haigestuvad mehed enim. Naised haigestuvad kõige rohkem rinna-, naha- ja käär- ning pärasoolevähki. 
 
Vähki haigestumise ja suremise vähendamiseks tuleb tõsta Eesti elanike teadlikkust välditavatest vähiriskidest ning saavutada püsiv positiivne muutus kogu elanikkonna tervisekäitumises.  
 
Strateegia tegevused on suunatud alkoholi tarbimise vähendamisele, tubakatoodete tarvitamise vähendamisele noorte seas, passiivse suitsetamise vältimisele, suitsetajate abistamisele tubakast loobumisel jne. Kavas on läbi viia toiduvalmistamise tehnoloogia alaseid teavituskampaaniaid tootjatele, toitlustajatele ja elanikkonnale, tugevdada toidujärelevalvet ning arendada seiret keemiliste saasteainete sisalduse üle toidus ja mõjutada tootjaid täiustama tehnoloogiaid toiduohutuse suurendamiseks.  

Riiklik vähistrateegia aastateks 2007–2015

Strateegia eesmärk on, et praeguse tasemega võrreldes haigestuks alates 2015. aastast vähki aastas ligi 300 inimest vähem ja sureks ligi 350 inimest vähem. Eesmärk on vähendada eelkõige haigestumist ning suremist ennetatavatesse vähivormidesse nagu seda on kopsuvähk ja rinnavähk.

 

 

Tervisedendus

 
Tervisedenduse all mõistetakse enamasti protsessi või tegevust, mille tulemusena inimese või inimeste koosluse võime oma tervist parandada kasvab. See võib sündida tänu teadlikkuse ja motivatsiooni kasvule, aga ka võimaluste ja tingimuste paranemisele. Nii on tervisedenduse tegevusväli väga lai, hõlmates näiteks nii teadmiste ja väärtushinnangute levitamist kui spordi- ja terviserajatiste ehitamist.
 
Kaasaegse tervisedenduse alguseks Eestis on aasta 1993, mil tolleaegse sotsiaalministri Marju Lauristini poolt loodi ministeeriumi juurde rahvatervise osakond. Sellele järgnevalt alustas tööd Eesti Tervisekasvatuse Keskus.  1995. aastal loodi tervisedenduse maakondlik võrgustik – kõikides maakondades alustasid tööd tervisedenduse spetsialistid ning paralleelselt algas ka nende süstemaatiline koolitus.
 
Üleriigilise tervisedenduse võrgustiku loomine, töölerakendamine, strateegiline lähenemine koolitusele ja tervisedenduse järjepidevusele Eestis pälvis 1996. aastal esikoha Ameerika Ühendriikides korraldatud konkursil, kus nimetatud projekt hinnati parimaks 101-st üle maailma laekunud projektist.
 
1997.aastal koondusid tervisedendajad ja tervise programmide- ja projektide juhid   Eesti Tervisedenduse Ühingu ridadesse.
Tervise Arengu Instituudi juhtimisel viiakse ellu täna mitmeid riiklikke programme, ent maakondade tasandil töötavad neist 3: südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise strateegia 2005-2020, narkomaania ennetamise riiklik strateegia 2004-2012 ja HIV/AIDSi ennetamise riiklik programm 2006-2015, Eesti Haigekassa toetab maakondade riigihankelisi vigastuste ennetamise projekte. 
 
Eesti riik on tervisedenduse arendamisel alati pidanud silmas ka paikkondlikku mõõdet – üleriigiliste kampaaniate ja teenuste arendamise kõrval on toetatud erinevaid koostöövõrgustikke ning kohalikke üritusi, maakondlikke tervisetubasid ja tervisedendajate tööd. Seni on ühenduslüliks riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel olnud maavalitsus – alates 1995. aastast on olnud maavalitsuste juures tervisedenduse spetsialistid, kelle tööks on koordineerida kohalikke tervisedenduslikke võrgustikke ja ka sellealast koostööd kohalike omavalitsustega.
 

Vaktsineerimine

 
Vaktsineerimine aitab ennetada nakkushaigusi. Vaktsineerimine tähendab haigustekitaja või selle osakese (antigeeni) viimist organismi. Inimese immuunsüsteem reageerib vaktsiinis sisalduvatele haigustekitaja antigeenidele. Selle tulemusena kujuneb välja kaitse ehk immuunsus konkreetse nakkushaiguse vastu. Vaktsiinid on välja töötatud nii, et seal sisalduvad haigustekitajad või selle osakesed ei saa põhjustada nakkushaigust. Seega on võimalik vaktsineerides tekitada immuunsus nakkushaiguse vastu seda läbi põdemata.
 
Eestis vaktsineeritakse lapsi immuniseerimiskava alusel kümne vaktsiin-välditava nakkushaiguse vastu. Tänu vaktsineerimisele on Eestis likvideeritud lastehalvatustõbi. Peatatud on mitme varem laialt levinud nakkushaiguse nagu leetrid, punetised ja difteeria kohalik levik. Vaktsiin-välditavad nakkushaigused nagu B-viirushepatiit, hemofiilusnakkus b ja mumps on vähenenud märkimisväärselt. Tänu väikelaste vaktsineerimisele tuberkuloosi vastu ei esine Eestis lastel raskeid tuberkuloosi haigusvorme ja seda vaatamata tuberkuloosi suhteliselt kõrgele haigestumisele elanikkonna hulgas.
 
Laste hõlmatus immuniseerimiskava vaktsineerimistega on olnud üldiselt hea, kuid vähenenud järjepidevalt viimase viie aasta jooksul. Hõlmatuse languse on tinginud lastevanemate keeldumised oma lapsi vaktsineerida. Hõlmatuse vähenemine tähendab, et üha enam on elanikkonna hulgas vaktsiin-välditavatele nakkushaigustele vastuvõtlikke inimesi. See omakorda loob võimalused juba likvideeritud või harva esinevate nakkushaiguste taasilmnemiseks, levikuks ja puhangute tekkeks.
 
Vaktsineerimistest keeldumise levinuimad põhjused on kartused vaktsiinide ohutuse suhtes või kõhklused nende vajalikkuses. Vaktsineerimise teemaga käib kaasas palju kuulujuttude, vandenõuteooriaid ja müüte. Tänapäeva infoajastul on oluline ümbritsevat informatsiooni kriitiliselt hinnata, analüüsida ja süstematiseerida. Inimesele peaks olema kõige usaldusväärsem tervist puudutava, sh vaktsineerimise, informatsiooni allikas tema perearst või -õde.
 
 

Nakkushaigused

 
Nakkushaigus on haigus või haigustunnusteta kandlusseisund, mis on põhjustatud nakkustekitaja sattumisest organismi ja mis levib või mille puhul on alust oletada levikut inimeselt inimesele või loomalt inimesele otseselt või kaudselt. Nakkustekitajateks võivad olla prioon, viirus, bakter, mikroskoopiline seen, algloom, ussnugiline ja lülijalgne, samuti nende komponendid ja toksiinid, mis on võimelised tekitama nakkushaigust.
 
Viimasel kümnel aastal on nakkushaigustesse haigestumine Eestis olnud üldiselt kontrolli all. Tänu suhteliselt heale vaktsineerimistega hõlmatusele esineb mitmeid vaktsiin-välditavad nakkushaiguseid nagu leetrid, punetised, difteeria, teetanus jt väga harva. Metsloomade vaktsineerimine marutaudi vastu on märkimisväärselt vähendanud loomahammustuse järgset marutõve ohtu ka inimestel. Samas on Eestis murettekitavalt kõrge puukidega levivatesse nakkushaigustesse (puukentsefaliit ja -puukborrelioos) haigestunute arv. Endiselt on suureks rahvatervise probleemiks HIV-nakkuse laialdane levik ning uute nakatunute lisandumine. Viimase kümnendi eduloona on tänu tuberkuloositõrje programmipõhisele tegevusele saavutatud Eestis kontroll tuberkuloosi haigestumise üle. Vaatamata viimaste aastate üldisele tuberkuloosihaigestumise langusele on Eestis endiselt suureks probleemiks ravimresistentsete tuberkuloosi haigusvormide ning HIV-positiivsete tuberkuloosihaigete erakordselt kõrge osakaal.
 
Nakkushaiguste valdkonda reguleerib Eestis nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus. Eestis korraldab nakkushaiguste seiret ning järelevalvet Terviseamet.
 

 

Viimati uuendatud: 8. september 2016