Tööelu

Sarnaselt enamike teiste riikidega on ka Eestis mehed ja naised leidnud tööalast rakendust erinevatel ametialadel (tööturu horisontaalne segregatsioon) ning erinevatel ametitasemetel (vertikaalne segregatsioon). Hoolimata Eesti ühiskonnas viimasel kümnendil toimunud muutustest ei ole tegevusalade sooline jaotus selle aja jooksul aga märkimisväärselt muutunud. Naised on traditsiooniliselt ülekaalus tegevusaladel, mida ühiskonnas küll väga oluliseks peetakse, kuid mis ei ole sellest hoolimata väga kõrgelt hinnatud (näiteks sotsiaal- ja tervishoiu ning hariduse valdkond). Mehed domineerivad omakorda sellistel aladel nagu ehitus, energeetika, veondus. Mehi on naistest märgatavalt rohkem juhtivate ametikohtade töötajate hulgas, nagu näiteks seadusandjad, kõrgemad ametnikud ja juhid, kuid samas ka oskus- ja käsitööliste ning seadme- ja masinaoperaatorite hulgas. Naised see-eest on ülekaalus teenindus- ja müügitöötajate, ametnike ning tippspetsialistide seas. Selgelt naiste ja meeste töödeks jaotunud tööturg kitsendab ka järgmise põlvkonna valikuvõimalusi. Traditsioonilised ootused ja eeskujud poistele ja tüdrukutele, naistele ja meestele ahendavad nii eri- ja kutsealade valikuid kui ka tööandjate võimalusi leida kõrgetasemelist ja haritud tööjõudu.
 
Tööturu sooline jaotus avaldab omakorda mõju naiste ja meeste palkadele, mille erinevus n. keskmise brutotunnipalga osas on kogu taasiseseisvumisjärgsel perioodil püsinud ligikaudu 25% juures. See on üks suuremaid Euroopa Liidus. Naiste madalam palk viib ka madalamate pensioniteni, mistõttu on naistel kogu elukaare vältel madalam sissetulek.
 
Palgavahede peamised põhjused võib jagada kolmeks:
  • Esiteks töötavad naised ja mehed eri sektorites ning sektorid, kus naised töötavad, on madalamalt tasustatud ja väärtustatud. 
  • Teiseks on naistel raskem oma töökohal tippu jõuda. Mehi edutatakse kiiremini ning kõrgemale ja seetõttu neid ka tasustatakse paremini. 
  • Kolmandaks põhjuseks on lihtsalt diskrimineerimine – naised saavad sageli madalamat palka ka siis, kui muud näitajad (positsioon, haridus, kvalifikatsioon) on meeskolleegidega samaväärsed. Põhjendamata palgavahe suurusele aitavad Eestis muuhulgas kaasa nii individuaalsed palgaläbirääkimised kui palkade avalikustamise piirangud.
Ühiskondlikus plaanis vaadatuna on soolise palgalõhe tagajärjeks see, et naised on meestest majanduslikult halvemas olukorras. See võib omakorda kaasa tuua sõltuvuse perekonnast või partnerist, nii mõnigi kord ka vaesuse. Majanduslikult teistest sõltuvad inimesed ei saa enamasti langetada iseseisvaid otsuseid, mis omakorda piirab nende vabadust otsustada oma elu üle. Sõltuvus partnerist ning seeläbi otsustusvabaduse piiratus on muuhulgas ka üheks põhjuseks, miks Eestis on levinud lähisuhtevägivald ning miks ohvrid seda tihtipeale aastaid taluvad.
 
Töötajate ja tööandjate õiguste ja kohustuste kohta seoses naiste ja meeste võrdõiguslikkusega töökohal loe soolise võrdõiguslikkuse seadusest.
 

Tööandjate soolise võrdõiguslikkuse võrgustik

Eesti-Prantsuse partnerlusprojekti „Meeste ja naiste võrdõiguslikkus – tõhusate ja jätkusuutlike ettevõtete põhimõte ja eesmärk” raames toimus 8. juulil tööalase soolise võrdõiguslikkuse võrgustiku avaüritus. Võrgustik on avatud kõigile tööandjatele nii era-, avalikust kui ka mittetulundussektorist, lisaks sotsiaalpartneritele, ametiühingute esindajatele,  töötajate usaldusisikutele, soolise võrdõiguslikkuse ekspertidele ning üksikisikutele, kelle töö võimaldab neil edendada soolist võrdõiguslikkust organisatsioonis.
 

Palgalõhe tegevuskava

 
05.07.2012 kiitis Vabariigi Valitsus kabinetinõupidamisel heaks sotsiaalministeeriumi esitatud tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks. Palgalõhe tegevuskava valitsuskabineti nõupidamisele esitamise põhjus oli Riigikogu 20.09.2011 otsus, milles tehti Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja Vabariigi Valitsuse tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks.
 

Programm "Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2011–2013"

 
Programm „Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2011-2013” viiakse ellu Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastusel „Inimressursi arendamise rakenduskava” alusel prioriteetse suuna „Pikk ja kvaliteetne tööelu” meetme „Soolise võrdõiguslikkuse edendamine” raames. Programmi 2011. a eelarve on 120 426 eurot, millest Euroopa Sotsiaalfond katab 102 362 eurot (85 %) ja Eesti riik 18 064 eurot (15 %).
 
Programmi eesmärkide paremaks täitmiseks otsustati programmi pikendada kuni 2015. aastani.
 

Taust ja vajalikkus

Seadusest tulenevalt tähistab sooline võrdõiguslikkus naiste ja meeste võrdseid õigusi, kohustusi, võimalusi ja vastutust tööelus, hariduse omandamisel ja teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel. Hoolimata seadusega sätestatud soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetest võib tegelikku soolist ebavõrdsust kohata nii ühiskonna, organisatsiooni kui indiviidi tasandil.
 
Eesti tööturgu iseloomustab tugev sooline segregatsioon. See tähendab, et naised ja mehed töötavad erinevatel tegevusaladel, erinevatel ametikohtadel ning tööalastel positsioonidel.
Eestis on naiste osakaal oluliselt suurem tervishoiu ja sotsiaalhoolekande, samuti hariduse, majutuse ja toitlustuse valdkonnas. Meestel on ülekaal ehituses ja põllumajanduses. Samuti hõivavad mehed naistega võrreldes oluliselt sagedamini ametialahierarhias kõrgemaid kohti. Tööturu segregatsioon on üks peamine soolise palgalõhe tekkepõhjus. Seda kinnitab ka Eesti nais- ja meestöötajate keskmise bruto-tunnipalga vahe (2007. aastal 30,9%), mis on EL-i suurim (EL-i keskmine 17,6%).
 
Eestis on levinud peremudel, kus naine ja mees mõlemad töötavad ning panustavad pere sissetuleku teenimisel. Samas suur sooline palgalõhe säilitab traditsioonilist arusaama mehest kui pere peamisest leivateenijast ja naisest kui kodumajapidamise ja laste eest hoolitsejast ning seab tegelikkuses naistele topeltkoormuse. Ebavõrdsus peresiseste kohustuste jagunemisel aga mõjutab naiste võimalusi töö leidmisel ja karjääri tegemisel. Tööandjad eeldavad, et fertiilses eas naine jääb suurema tõenäosusega mõneks ajaks töölt eemale (lapsehoolduspuhkus, lapse haigestumise korral lapsega kojujäämine), mis tähendab võimalikke lisakulutusi ja -tööd tööandjale, ning seetõttu võidakse naiste asemel eelistada mehi.
 
Võrdsete võimaluste puudumine tööelus tekitab ebavõrdsust ka teistes eluvaldkondades. Naiste kehvem positsioon tööturul avaldab otsest mõju nende sissetulekutele, mis mõjutab omakorda sissetulekutel põhinevate hüvitiste (nt vanemahüvitis, töötuskindlustushüvitis, haigushüvitised) ja tulevase pensioni suurust. Väiksem sissetulek piirab naiste majanduslikku iseseisvust, mis on näiteks üheks põhjustest, miks aastaid kannatatakse vägivaldses suhtes. Teisalt, võttes arvesse üksikvanemate suurt hulka ja naiste suurt osakaalu nende seas, võib see omakorda viia selliste sotsiaalsete probleemideni nagu vaesuse feminiseerumine ning laste vaesus.
 
Tööalasel soolisel ebavõrdsusel on negatiivne mõju ka meestele, kes pealtnäha on tööturul naistest paremas olukorras. Tegevus- ja ametialade traditsiooniline sooline jaotus mõjub piiravalt nii naistele kui meestele, kellel ei pruugi olla võimalik rakendada oma potentsiaali soovitud tööl. Samuti peetakse perekonnaga kaasnevat hoolitsuskohustust pigem naiste (töö)elu mõjutavaks aspektiks, mistõttu võib meestel olla keerulisem kasutada võimalusi, mille eesmärk on toetada töö ja pereelu ühitamist.
 

Eesmärk

Programmi üldeesmärgiks on soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja soolise diskrimineerimise vähenemine. Alameesmärkideks on soolise võrdõiguslikkuse õigusnormide rakendamise tagamine, töötajate ja tööandjate teadlikkuse suurendamine soolisest võrdõiguslikkusest ning sooliste stereotüüpide negatiivse mõju vähendamine meestele ja naistele.
 

Sihtgrupid

Programmi tegevused on suunatud järgmistele sihtgruppidele: tööandjad, töötajad, ametiühingud, usaldusisikud, ministeeriumite ja nende allasutuste ning kohalike omavalitsuste ametnikud, poliitikakujundajad (sh Riigikogu liikmed), poliitika mõjude hindajad, sotsiaalpartnerid, valdkonnas tegutsevad mittetulundusühendused, soolise võrdõiguslikkuse eksperdid, Eesti tööalase soolise võrdõiguslikkuse võrgustiku liikmed, õigusabi osutajad, õiguskaitse institutsioonide töötajad (sh töövaidluskomisjonid, tööinspektsioon, kohtud), õigusteaduse õppejõud, üliõpilased, sotsiaalteadlased, ajakirjanikud, lapsevanemad, pedagoogid, karjäärinõustajad, pereterapeudid.
 

Tegevused

Programmi tegevused on lähtudes programmi eesmärkidest jaotatud kolme tegevuste blokki.
 

Uuringud ja analüüsid

Uuringutest ja analüüsidest saadav info on peamiseks allikaks, mille alusel saab hinnata soolise ebavõrdsuse ilmnemist ning kujunemise mehhanisme ühiskonnas. Uuringutest saadud infot kasutatakse erinevate teadlikkuse tõstmisele ning hoiakute muutmisele suunatud tegevuste (nt koolitused, infomaterjalid jms) elluviimisel. 

Programmi raames on aastatel 2011-2013 plaanis läbi viia neli uuringut ja analüüsi järgmistel teemadel: sooline ja seksuaalne ahistamine ning tagakiusamine tööelus, lapsevanemate paindliku töö- ja pereelu ühitamise võimaluste analüüs, mitte-eestlaste töö- ja pereelu uuring, soolise võrdõiguslikkuse monitooring.

Teavitustegevused

Kriitiline roll naiste ja meeste positsiooni ja olukorra kujunemisel ühiskonnas on inimeste teadlikkusel ja hoiakutel. Mida suurem on teadlikkus soolise võrdõiguslikkuse temaatikast, seda toetavamad on hoiakud soolise võrdõiguslikkuse suhtes.


Programmi raames viiakse aastatel 2011-2013 peamise teavitustegevusena läbi sooliste stereotüüpide teavituskampaania, mille raames näidatakse sooliste stereotüüpide negatiivset mõju töö- ja karjäärivalikutele ning tutvustatakse lahendusi positiivsete näidete abil.

Konverentsid, seminarid ja koolitused

Erinevad seminarid ja koolitused aitavad riiklikul ja organisatsiooni tasandil välja arendada soolise võrdõiguslikkuse alast kompetentsi ning jagada praktilisi töövõtteid ja nõuandeid.
 

2011. aastal korraldati rahvusvaheline palgalõhe konverents ja maakondlikud seminarid. Samuti anti välja palgalõhe teemaline artiklikogumik. Programmi raames korraldati töötuba pereterapeutidele, nõustajatele ja pedagoogidele, pakkudes praktilist teavet, kuidas lapsevanemaid toetada, et nad tuleksid paremini toime oma töö ja pereelu ühitamisega. Samuti korraldati soolise võrdõiguslikkuse seadust selgitavad koolitused juristidele, kohtunikele, õigusabi osutajatele, töövaidluskomisjonide töötajatele ja ülikoolide õigusteaduse õppejõududele. Lisaks olid tööalase soolise võrdõiguslikkuse koolitused.

 

 

 
 
 
 
Viimati uuendatud: 19. mai 2016