Töötus- ja ravikindlustus

Töötuskindlustus

 
Töötuskindlustus on sundkindlustus,  mille eesmärgiks on:
  • kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine
  • töötajale töölepingu ülesütlemise ja avalikule teenistujale teenistussuhte lõpetamise hüvitamine koondamise korral
  • töötajate nõuete kaitse tööandja maksejõuetuse korral
Töötuskindlustuse kindlustusandjaks on Eesti Töötukassa. Hüvitisi rahastatakse töötuskindlustusmaksetest laekunud rahast.
   
Töötuskindlustusmakse määrad 2010. aastal on kindlustatule 2% ja tööandjale 1%
 
Täpsemat informatsiooni hüvitiste taotlemise, määramise ja maksmise kohta leiate Eesti Töötukassa koduleheküljelt.
 

Ravikindlustus

  
Eestis kehtib kohustuslik ravikindlustus, kuhu laekub raha sotsiaalmaksust. Ravikindlustuseks maksab tööandja töötaja brutopalgast 13%.
 
Ravikindlustus toimib solidaarsusprintsiibil: raviteenus ei sõltu konkreetse inimese eest makstud sotsiaalmaksu suurusest. Haigekassa tasub kindlustatud inimese eest raviasutusele raviteenuse maksumuse. Vältimatut abi on Eestis õigus saada kõigil inimestel sõltumata sellest, kas neil on ravikindlustus või mitte.
 
Täpsemalt on loetletud liikide korral hüvitise määradest võimalik lugeda Eesti Haigekassa kodulehelt.
 
Sotsiaalkindlustus Euroopa Liidus
  
Et inimene saaks vabalt valida elu- ja töökohariiki ELis, peavad talle olema tagatud sotsiaalkindlustusõigused. Need õigused hõlmavad haigus- ja sünnitushüvitisi, invaliidsus- (töövõimetus-), vanadus- ja toitjakaotuspensioni, tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitisi, matusetoetust, töötutele makstavaid hüvitisi ning peretoetusi.
 
Kuna liikmesriikide sotsiaalkindlustusõigusi tagavad seadused on erinevad, on välja töötatud reeglid Nõukogu määruses (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes. Alates 1. maist 2010 kehtib nimetatud määruse asemel Euroopa Parlamendi ja Nõukogu (EÜ)  määrus nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta, mis sisaldab vana määruse muudetud ja ajakohastatud reegleid. Neid koordinatsioonireegleid kohaldatakse ELi piires liikuvate kodanike, kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes. 
 
Koordineerivates määrustes ei sätestata, mis hüvitisi peab inimesele maksma üks või teine riik ning ei kehtestata ka pensionide ja toetuste suurust. Riigid peavad tagama, et ühest liikmesriigist teise liikuv inimene ei satuks halvemasse olukorda võrreldes inimesega, kes on kogu elu elanud ja töötanud ainult ühes liikmesriigis.
 
Koordineerimisreeglid kehtivad Euroopa majanduspiirkonnas (EMP) – kõigis EL liikmesriikides, Norras, Liechtensteinis, Islandil ja Šveitsis. 
Siiski tuleb silmas pidada, et üleminekuperioodi vältel kehtisid Norras, Liechtensteinis, Islandil ja Šveitsis endiselt määrus nr 1408/71. Määrus 883/2004 kehtib Šveitsis alates 1. aprill 2012 ning alates 1. juunist 2012 Norras, Liechtensteinis ja Islandil. 
 
Sotsiaalkindlustushüvitiste maksmist korraldavad Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa.
Viimati uuendatud: 19. mai 2016