Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Automaatne nõusolek elundisiirdamiseks võib tekitada rahulolematust

Elundi siirdamine on võrdluses teiste tervishoiuteenustega oma olemuselt harva vajaminev protseduur. Küll aga on inimpäritolu bioloogilise materjali – rakkude, kudede, elundite – siirdamine teatud haiguste ravis ainus elupäästev võimalus. Teiselt poolt on tegu meditsiiniliselt väga keerulise ning tõsiste riskidega seotud protseduuriga.

Ingrid Ots-Vaik, sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna projektijuht

Siirdamiseks sobilike rakkude, kudede ja elundite defitsiit on ülemaailmne probleem. See omakorda soodustab ebaeetilist ja ebaseaduslikku tegevust valdkonnas ning tõstatab siirdamiseks sobivate rakkude ja kudede kvaliteedi ja ohutuse küsimused.

Riikide jaoks on see mõistagi suureks väljakutseks, kuidas suurendada potentsiaalsete elundidoonorite arvu oma elanike hulgas. Eesti ei ole siinkohal erand.

Eestis tehti esimene elundi siirdamine 1968. aastal. Aastatel 2013-2015 võtsime õiguslikus mõttes ette rakkude, kudede ja elundite siirdamise süsteemi korrastamise. Selle käigus toimus doonorluse teemal rohkelt arutelusid, sealhulgas keskenduti ka küsimusele, kuidas muuta surmajärgse elundidoonorluse tahteavalduste tegemise süsteem inimesele kõige lihtsamaks.

Surmajärgset elundidoonorlust reguleeritakse peamiselt kahte tüüpi süsteemi järgiopt-in ja opt-out. Esimese ehk opt-in süsteemi puhul peab inimene andma aktiivselt nõusoleku peale surma oma elundeid annetamiseks. Sellise soovi korral peab inimene end eluajal eraldi doonoriks registreerima. Taanis on selleks näiteks spetsiaalne register.

Teine ehk opt-out süsteem tähendab aga seda, et seaduse alusel loetakse kõiki inimesi vaikimisi doonoriteks tingimusel, et inimene pole sellest keeldunud.

Opt-out süsteem jaguneb omakorda kaheks: hard ja softHard opt-out süsteemi puhul võivad inimese elundid peale surma sobivuse korral minna siirdamisele ja selle juhtumist saab välistada vaid inimene ise, kui teeb eluajal elundite annetamist keelava tahteavalduse. Soft opt-out süsteemi puhul kui inimene pole teinud elundite annetamist välistavat tahteavaldust, siis uuritakse lähedaste abil, kuidas suhtus inimene eluajal surmajärgsesse elundidoonorlusse, st kas ta võiks olla potentsiaalne elundidoonor.

Valdkondlik praktika maailmas on näidanud, et pigem opt-out tahteavalduste süsteem elundidoonorluses suurendab potentsiaalsete surmajärgsete doonorite hulka.

Arutelude tulemusena jäi Eestis kehtima viimasena kirjeldatud nn soft opt-out tahteavalduse süsteem. Meil saab tervise infosüsteemis aktiivselt lubada või keelduda surmajärgsest elundidoonorlusest. Kui inimene ei ole tahteavaldust tervise infosüsteemis teinud, siis eeldatakse, et ta on potentsiaalne elundidoonor ja uuritakse lähedaste abil, kuidas suhtus inimene eluajal elundidoonorlusse. Selleks, et vältida praktikas tihti ette tulevat olukorda, kus surnud inimese lähedased jäävad omavahel eriarvamusele surnud inimese tegeliku tahte osas, küsitletakse lähedasi järgmises järjekorras: 

1) surnud isiku abikaasa, registreeritud elukaaslane või faktiline abikaasa
2) surnud isiku täisealine laps
3) surnud isiku vanem
4) surnud isiku täisealine õde või vend;
5) surnud isiku vanavanem;
6) emotsionaalselt lähedane muu teovõimeline isik, kui eespool loetletud isikud puuduvad või ei ole kättesaadavad.

Kui näiteks surnud inimese abikaasa oskab anda infot lahkunu eelistuste kohta, siis järgmiste loetelus olevate inimeste arvamus või teadmine ei oma tähtsust.

Kui inimene on aga selgelt lubanud või keelanud oma elundeid siirdamiseks kasutada, siis ei saa keegi teine tema asemel seda nõusolekut või keeldumist tagasi võtta.

Teine viis, kuidas suurendada potentsiaalsete doonorite hulka, on liituda elundivahetusorganisatsiooniga. 2017. aastal liitus Eesti Scandiatransplandiga – elundivahetuse organisatsiooniga, mis pakub elundi siirdamise teenust 28,9 miljonile inimesele ja peab nimetatud riikide elanike ühist elundi siirdamise ootelehte. Lisaks Eestile kuuluvad Scandiatransplandi koosseisu Taani, Soome, Island, Norra ja Rootsi.

Eestis puudub praegu otsene surve ja vajadus juba hästi toimivat süsteemi muuta. Soft opt-outtahteavalduse süsteemi kasuks räägib see, et selline süsteem arvestab nii potentsiaalse doonori kui ka siirdamist vajava inimesi huvisid ning ootusi. 2019. aastal viidi Sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi uuring, mis keskendus inimeste hoiakutele otsustusvõimetus seisundis oleva patsiendi eest tervishoiu- ja ravialaste, sh elundidoonorlust puudutavate nõusolekute andmisel. Uuringu raames intervjueeriti ka tervishoiutöötajaid ning lähedasi, kellel on kokkupuuteid olukorraga, kus tuleb välja selgitada surnud inimese tahe.

Tulemused näitasid, et praeguseid tahte väljaselgitamise põhimõtteid ei tuleks fundamentaalselt muuta. Intervjuudes leiti, et hard opt-out tahteavalduse süsteemi rakendamine võiks kaasa tuua hoopis tagasilöögi, kui peaks puhkema skandaal lähedaste rahulolematuse tõttu. See heidaks omakorda elundidoonorlusele kehva valgust, ometigi on tegelikult tegu ravivõimalusega, mis võib päästa elu. Eemaletõukava kuvandi tekkimist sõna otseses mõttes elutähtsale protseduurile ei tohi juhtuda.

Julgeme öelda, et Eestis elundisiirdamist vajavad patsiendid on heades kätes – neid toetab ühtaegu nii meie doonorite arvu kasvu soodustav tahteavalduse süsteem, laia doonorite baasiga Scandiatransplandi organisatsioon, aga ka järjepidev teadlikkuse tõstmine, mida ilmestavad Tervisekassa pingutused innustada erinevate tegevustega inimesi elundidoonorluse nõusolekut kaaluma.

Lugu ilmus algselt Õhtulehes 28.02.2024

Viimati uuendatud 08.04.2024