Kogu sünnitusmajas oldud aja ma nutsin – selle kurva uudise pärast, ja seetõttu, et mu äsja sündinud poeg oli lihtsalt nii kõikehõlmavalt armas.
Järgnevatel aastatel matsime minu õe, meie perre tulid lisaks mu abikaasa lastele mu õe lapsed ja lisaks sündis meie noorem poeg. Sinna aega jäi veel minu seljaoperatsioon, üks teine raske haigus, ühe poja eluohtlik, kuid õnneks täielikult ravitavaks osutunud haigus, mitu lähedaste surma ja loomulikult tohutu vaimne pinge, mis käis kogu „krempliga“ kaasas meil kõigil.
Mäletan neid aastaid kui halba unenägu, mida muuhulgas varjutas ka pidev süütunne, et ma ei suuda olla piisavalt hea ema ei enda lastele ega ka kasulastele. Elasin päev korraga ja tegin, mida oskasin – võtsin kasutusele ka kogu oma professionaalses elus õpitu, kuid sellegipoolest pidin juurde õppima ja ikka jäi täiuslikkusest väga palju puudu. Kas see kõik kahjustas meie pereliikmeid, eriti erinevas vanuses lapsi?
Vanemaid saadab tänapäeval pidev süütunne
Perearstina olen aastate jooksul näinud väga palju emasid ja isasid, kes tulevad vastuvõtule määratu süütundega. Nad kardavad, et on midagi valesti teinud. Et nad ei andnud beebile piisavalt kaua rinnapiima. Et laps vaatas liiga palju ekraani. Et nad olid töölt tulles väsinud ja ei suutnud lapsega piisavalt suhelda. Et nad ütlesid mõne lause, mida hiljem kahetsesid.
Vanematel on sageli tunne, et iga eksimus kahjustab last igaveseks ja pärsib mingil moel tema arengut ja rikub ära tuleviku. Neid saadab pidev süütunne, mida toidab sotsiaalmeedia, kust näeb enamasti vaid ideaalselt hakkama saavaid vanemaid.
Aga laps ei vaja täiuslikku vanemat. Laps vajab piisavalt turvalist vanemat, kes märkab, kuulab, vabandab, kui on eksinud, ja tuleb alati lapse juurde tagasi, isegi kui vajab natukeseks ajaks enda laadimist lapsest eraldi.
Turvaline suhe ei tähenda, et kodus ei oleks kunagi tülisid või väsimust. Laps vajab vanemat, kelle järgi õppida, kuidas elus toime tulla – olgu need siis suured raskused või kasvõi igapäevaelus ette tulevad väiksemad haigetsaamised. Ta vajab ka eeskuju, kuidas toime tulla ebaõnnestumiste ja lati alt läbijooksmistega, et pärast iga kukkumist jälle püsti tõusta.
Laps vajab tunnet, et teda ei jäeta üksi. Ja laps peab õppima, kuidas üles leida rõõm isegi keerulistes olukordades – ikka lapsevanema eeskujul. Eeskujust rääkides – tänapäeval seostatakse lapse vaimse ja füüsilise tervise muresid sageli liigse ekraanikasutamisega. Ekraanidel on kindlasti oma roll, aga see, kuidas ekraane tervist säästvalt kasutada, õpib laps oma vanemate eeskuju järgi. Mitte vanemate sõnade järgi.
Lapse vaimset ja füüsilist tervist ei kujunda ainult lapsevanemad, vaid kogu tema kasvukeskkond: kodu, kool, sõbrad, uni, toit, liikumine, suhted ja see, kas abi on vajadusel lähedal. Eesti Vabariigi põhiseadus seab lapsed erilise hoole ja kaitse alla ja laste kasvukeskkonna kujundamiseks ongi iseseisvas Eestis juba väga palju tehtud. Minu meelest on aga kõige tõhusam viis lapsi aidata anda vanematele rohkem teadmisi, tuge ja kindlustunnet.
Lapse heaolu sõltub sellest, kas vanem jaksab
Kui lapsel tekivad vaimse tervise mured, tunnevad paljud vanemad end lõksus olevat. Tahaks aidata, aga ise ei oska. Lastepsühhiaatreid on meil vähe ja nemad peaksid tegelema kõige suuremate muredega. Abi peab jõudma lapseni palju varem: enne, kui mure kasvab liiga suureks.
Ämmaemandad, perearstid ja pereõed, imetamisnõustajad ning nõustamisteenused on olemas selleks, et vanem ei jääks oma murega üksi. Ka sünnitusjärgne depressioon ei puuduta ainult emasid, vaid võib esineda ka isadel. Lapsevanema ümber olev tugivõrgustik ja vajadusel professionaalne abi aitavad hoida tema vaimset tervist.
Koolieelikute vanematele on loodud paljudes omavalitsustes Perepesad – kogukondlikud kohad, kuhu pere saab tulla juba siis, kui mure on alles väike. Kuidas toime tulla jonni, uneprobleemide, paarisuhte pingete, lapse arengu või enda väsimusega. Eestis on juba 11 Perepesa ning 2026. aastal toetab riik uute loomist ja olemasolevate arendamist, et abi jõuaks rohkemate peredeni.
Lisaks arendame vanemlusprogramme ja usaldusväärseid digilahendusi, et vanem ei peaks internetist üksi vastuseid otsima ega jääks sotsiaalmeedia müra kätte. Tarkvanem.ee on koht, kust leiab arusaadavat ja tõenduspõhist nõu ka suurema lapse ema või isa.
Lapse heaolu sõltub ka sellest, kas vanem jaksab. Kui on tunne, et ei jaksa, ei tasu peljata kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole pöördumist. Tema oskab selgitada, milline teenus ja kus on kõige paremini kättesaadav. Ei tohi karta abi paluda. Vanemluse toetamine on üks osa riiklikust perepoliitikast.
Lapsel on vaja vanemat, kes ei tunne end kogu aeg süüdi, vaid kes julgeb panna piire, aga oskab ka kallistada. Kes lubab lapsel igavleda, aga ei jäta teda üksinda. Kes paneb telefoni kõrvale, kui laps tahab päriselt rääkida. Ma ei tea ühtegi lapsevanemat, kes poleks teinud vigu. Aga ma tean palju lapsevanemaid, kes oma vigadest on õppinud.
Kas kõik alguses mainitud läbielamised mõjutasid meie pere lapsi? Kahtlemata. Erinevas vanuses pidid nad kõik toime tulema väga keeruliste elumuutustega ja sealjuures olid nende ümber täiskasvanud, kes samuti nägid tohutut vaeva, et igapäevaeluga kogu selle suure valu ja stressi foonil toime tulla.
Kas ma olen täiuslik ema? Kohe kindlasti mitte. Aga ma olen alati püüdnud teha seda, mida oskan ja suudan – see tähendab, et ma olen hea ema. Ja veel – mu elu on päriselt ilus, oli ka nendel väga rasketel aastatel. Sest mul on kuus väga-väga armast last ja tänaseks ka kaks lapselast ja suuremat rõõmu minu jaoks ei ole olemas.
Artikkel ilmus esmakordselt Delfi arvamusportaalis lastekaitsepäeval, 01.06.2026
Loomise kuupäev: 01.06.2026
