Narkootikumide tarvitamine on ühiskonnas üha laialdasem probleem. Noortest on iga kolmas proovinud mõnda narkootikumi, enam kui 75% neist rohkem kui korra. Narkootikumide, eriti kanepi ja kokaiini, laia levikut kinnitavad ka reoveeuuringud. Eelmisel aastal suri neli noort narkootikumide üledoosi tõttu, kokku oli üledoosidega seotud surmasid üle saja. Meedias räägitakse küll narkootikumide üledoosidest tingitud surmadest, aga jääb tähelepanuta, kui paljud üledoosid oleksid ennetatavad, kui jõutakse õigel ajal abini.
Mitte keegi ei tohiks surra, sest tarvitas narkootikume ja ei jõudnud stigmatiseerimise hirmus abini.
Narkootikumide tarvitaja pole ammu enam kehvade sotsiaalsete oskustega süstiv „narkar“
Oleme tugevalt kinni Nõukogude Liidu aegses mõtteviisis, kus inimesed, kes tarvitavad narkootikume, on automaatselt sõltlased ning on selles ise süüdi. Kõik narkootikume tarvitavad inimesed ei ole sõltlased. Narkootikumide tarvitamine on mitmetahuline nähtus, mida ei saa lihtsustada ühegi stereotüüpse käsitlusega. Tarvitamine võib olla tingitud uudishimust, sotsiaalsest survest või psühholoogilistest probleemidest. Narkootikumide tarvitaja on paljude silmis madala haridustasemega, probleemsest perekonnast pärit ja kehvade sotsiaalsete oskustega, kuid tarvitajate veebiuuringud näitavad, et enamik regulaarseid tarvitajaid sellesse stereotüüpsesse raami ei sobi. Nad on nooremapoolsed tööl ja koolis käivad inimesed, kes elavad tavapärast pereelu. Enamik tarvitajaid ei süsti ennast.
Uuringud näitavad, et selline stigmatiseerimine on ohtlik, sest see avaldab negatiivset mõju inimese enesehinnangule, kahjustab suhteid lähedastega või takistab tarvitajal, kes ei suuda iseseisvalt loobuda, juurdepääsu ravile. Isegi kui tarvitaja teab, et ta vajab abi, siis ei julgeta abi otsida. Mis siis, kui keegi teada saab? Mis siis, kui kaotad selle tõttu endale kõige lähedasemad inimesed?
Inimesed peavad julgema ilma hirmuta küsida ja saada vajalikku abi, nõu ja tuge
2023. aastal jõudis narkootikumide sõltuvusravile ja tugiteenustele umbes 2700 inimest. Samas teame, et abivajajate arv on kordades suurem. Tarvitamist ja sõltuvust varjatakse sõprade eest, inimesed ei julge pöörduda arsti poole ega otsi abi. Kardetakse tõrjuvat suhtumist ja probleeme õigussüsteemiga. Hirm hukkamõistu eest takistab abi otsimist. Näiteks võib siinkohal tuua kanepi, mida tarvitajad näevad vaimse tervise probleemide lahendaja või ka ravimina. Laialt levinud arvamust ei toeta ükski teadusuuring, pigem kinnitavad need vastupidist. Tarvitajad loodavad kanepiga lahendada juba esinevaid terviseprobleeme, kuid reaalsuses hoopis süvendavad neid. Stigmatiseerimise tõttu eelistavad inimesed oma terviseprobleeme ise lahendada, abi palumiseni ei jõuta. See omakorda süvendab terviseprobleeme ja narkootikumide tarvitamist.
Narkootikumide tarvitamine on tugevalt seotud vaimse tervise probleemidega. 2022. aasta täiskasvanute tervisekäitumise uuringu andmed näitavad enesehinnangulise stressitaseme tõusu – rohkem kui tavalist või talumatut stressi tundis neljandik vastanutest, märgatav tõus ilmneb just meestel.
Narkootikumide tarvitajad väärivad samasugust abi ja teenuste kvaliteeti nagu kõik teised. Iga elu on oluline ning narkootikumide tarvitaja ei tohi jääda oma murega üksi, sest kardab hukkamõistu. Siin on roll meil kõigil. Peame liikuma sallivama ja empaatilisema ühiskonna poole.
Ole sõbra, kolleegi või lapsevanemana toetav. Märka abivajajat, kuula ja ürita teda mõista.
Julge aidata ja abi pakkuda
Narkootikumide maailm võib tunduda seni kaugena, kuni nendega ise mingil moel kokku puututakse.
Siiani kuulen oma sõprade ja tuttavate seas mõtteid, mis on tarvitajate suhtes vaenulikud. Selle peale tekib alati tahtmine küsida, kas seisukohad ja hoiakud oleksid samad, kui tegemist oleks enda emaga või isaga? Või hoopis lapse või parima sõbraga? Kas ka siis on inimestel südant öelda, et las inimene sureb? Ühiskonnas, kus mõeldakse ainult enda peale, on raske elada. Meil on väga palju halvustamist, mis puudutab tarvitamist. Kui me tahame inimeste käitumist muuta turvalisemaks, peame need lahendused leidma koos.
Vaatame oma jalgeesisest kaugemale: Eesti on väike riik, kus iga inimelu loeb, seega peame pakkuma tõhusat abi ja tuge kõigile, kes seda vajavad.
Nii saame vähendada niigi ülekoormatud tervishoiusüsteemi ning luua turvalise ja terve kogukonna, kus inimesed saavad end teostada.
Stigmatiseerimise vähendamisel on esimene samm sõnavara muutmine. Tarvitajate jaoks kõlab sõna „narkar“ solvavalt. See on silt, mida keegi endale külge ei taha ja mis tekitab hirmu ka abi otsimise ees. Kui asendada sõnavaras sõna „narkar“ väljendiga „narkootikumide tarvitaja“, saame luua neutraalsema ja vähem hinnangulise tähenduse. Muutus keelekasutuses aitab kaasa toetava ja mõistva keskkonna loomisele, mis lõpuks aitab päästa elusid.
Narkootikumide tarvitamine muutub üha laiaulatuslikumaks, mistõttu nendest teadlik olemine on tähtis nii ravis kui ka lihtsalt sõpra või pereliiget toetades. Julgege uurida, küsida ja vajadusel ka abi otsida.
Maailma muutmine algab iseendast. Märgates ja korrigeerides oma mõttemustreid, võime teha rohkem head, kui esmapilgul tunduda võib.
Kust saab abi ja nõu?
Mure korral saab pöörduda narko.ee tugiliini poole helistades lühinumbril 1747 (või Eestist ja välismaalt helistades +372 641 4110). Lisaks on võimalus küsida nõu kirjutades narko.ee veebilehe vestlusrakenduses.
Lisateave abi- ja raviteenuste kohta: www.narko.ee/siit-saad-abi/.
Nõuandeid lastega narkootikumidest rääkimiseks: https://tarkvanem.ee/narkootikumid/.
Loomise kuupäev: 26.08.2024