Sotsiaalministeeriumi analüütik Evelin Tähtväli: Miks me ei tee tervislikke ja keskkonnasõbralikke valikuid?

Inimene on harjumuste ori. Muutused, ka siis, kui need on kasulikud, tekitavad ebamugavust ja tihti ka vastuseisu. Olgu selleks arsti soovitus muuta oma toitumist või üleskutse tarbimist vähendada, esimene reaktsioon on sageli sama: miks mina pean midagi muutma?

Ometi hakkab midagi muutuma siis, kui inimene tajub riski isiklikuna. Kui tekib tunne, et midagi on päriselt kaalul, olgu selleks tervis või elukvaliteet, hakatakse oma harjumusi ümber hindama. Siis kaalutakse plusse ja miinuseid ning küsitakse, kas ajutine ebamugavus võiks tuua pikemas plaanis kasu. Mida tõsisem ja lähedasem tundub risk, seda suurem on valmisolek muutusteks.

Keskkonnateemade puhul seda tunnet sageli ei teki. Autosõitude vähendamine või keskkonnasõbralikumad valikud tunduvad paljudele kauged ja abstraktsed, mitte midagi sellist, mis mõjutaks nende igapäevast elu siin ja praegu. Pigem tekib küsimus: miks mina peaksin midagi muutma, kui teised jätkavad samamoodi? Ja kas minu valikutel on üldse mõju?

Sellises olukorras kõlab peas tuttav monoloog: elu on kiire, liikumist on palju, auto on hädavajalik. See ei ole enam mugavus, vaid vajadus, vahel lausa tunne, et see on elementaarne õigus. Paljude inimeste jaoks see nii ongi, sest keskkonnasõbralikumad alternatiivid ei pruugi alati olla kättesaadavad ega lihtsad.

Siiski tasub aeg-ajalt peatuda ja küsida: millised meie valikud on päriselt vajadused ja millised lihtsalt harjumused? Ning kas keskkonnahoid ja tervis on ikka eraldiseisvad teemad?

Tegelikult mõjutavad need valikud otseselt meie enda heaolu. Puhtam õhk, rohkem liikumist, vähem müra ja tervist toetav elukeskkond ei ole abstraktsed eesmärgid, need määravad meie igapäevase enesetunde. Need mõjutavad meid, meie lähedasi ja kogukonda.

Erinevus seisneb selles, et nende muutuste mõju on aeglasem ja kaudsem. Seos tänaste valikute ja homsete tulemuste vahel ei ole alati nähtav. Kui kasu jääb kaugeks, ei teki ka motivatsiooni harjumusi muuta, eriti siis, kui olemasolev elukorraldus näib toimivat.

Seetõttu ei peitu probleem sageli inimeste vastumeelsuses muutuste suhtes, vaid selles, kuidas me neist räägime.

Keskkonnasõbralikud valikud ei tähenda ainult loobumist. Need on investeering meie enda tervisesse. Isegi väike muutus, näiteks mõne autosõidu asendamine jalgsi käimise või rattasõiduga, toob kaasa väga vahetu kasu: rohkem liikumist, vähem stressi ja parem enesetunne.

Sama kehtib ka tarbimisharjumuste kohta. Tarbimise vähendamine ei ole ainult keskkonnateadlik valik, vaid võib aidata hoida pere eelarvet kontrolli all, vähendada impulssoste ja piirata kokkupuudet tervisele kahjulike ainete ja materjalidega. Need ei ole pelgalt kliimaeesmärgid, need on väga konkreetsed terviseküsimused.

Et neid seoseid paremini märgata, tasub neid lihtsalt jälgima hakata. Pane tähele, kuidas tunned end pärast liikumist, millal oled väsinum või rahulikum. Abiks on ka erinevad andmed, mis näitavad, kuidas õhukvaliteet, müra või kuumus meie enesetunnet mõjutavad.

Selleks on Sotsiaalministeerium loonud keskkonna, kliima ja tervise näidikute koondvaate. Sealt saab igaüks lihtsalt vaadata, milline on näiteks õhu kvaliteet või müra tase ning kuidas need on seotud inimeste tervisega. See aitab paremini aru saada, kuidas keskkond meie igapäevast enesetunnet mõjutab ja mida me saame ise oma valikutega muuta.

Muutused ei jää tegemata seetõttu, et inimesed ei taha, vaid seetõttu, et nad ei näe, mida nad sellest võidavad.

Kui hakkame neid võite oma elus märkama, muutub ka meie suhtumine. Siis ei ole see enam „pean tegema“, vaid „tahan teha“.