Rehabilitatsiooniteenuseid puudutavate muudatuste osas on tekkinud erisuguseid arusaamu. On mõistetav, et uudised ja kuuldused tekitavad segadust või lausa ebakindlust ja seda eriti, kui jutt käib teenustest, mis puudutavad umbes 15 000 inimest. Ent teenused ei kao ära ja vajaminevat abi saab ka edaspidi.
Praeguses teenuste korralduses on mõistagi puudujääke nii süsteemi sisu mõttes kui ka selles osas, kuidas inimene üldse teenusteni jõuab. Tervikliku ja vajalikus mahus abi saamiseks, mis lisaks ravile toetaks ka inimese heaolu ja toimetulekut, tuleb koputada erinevatele ustele, esitada taotlusi, läbida mitmeid hindamisi ning kokkuvõttes kulutada palju aega ja energiat, et päriselt abi saada.
Need puudujäägid me tahamegi ära lahendada. Inimesed, kes rehabilitatsiooni teenust vajavad, peaksid teenuseni jõudma kiirelt ja lihtsalt. Sama oluline on see, et teenus oleks õigesti sihitatud ning et iga inimene saaks just sellise abi nagu tal vaja on.
Praegu on rehabilitatsioonisüsteemi all kaks teenust: sotsiaalne ja tööalane rehabilitatsioon. Mõlemaid teenuseid osutavad samad spetsialistid. Lisaks pakutakse mitmete spetsialistide teenust (näiteks logopeed ja psühholoog) ka läbi tervishoiu.
Laste puhul on pilt selles mõttes veel kirjum, et rehabilitatsiooni kaudu pakutavaid teenuseid (näiteks logopeed) saab osaliselt veel ka kooli tugiteenuste alt. See on oluline kitsaskoht ning seetõttu me räägimegi valdkondade ülesest muudatuste planeerimisest, mitte vaid ühe või teise teenuse sees väiksemate muudatuste tegemisest.
"Lahendusena näeme, et rehabilitatsiooni ja tervishoiuteenuste vahel peaks tulevikus olema suurem seotus."
See on oluline, kuna rehabilitatsiooniteenustele jõuavad inimesed, kellel on suuremad või väiksemad mured just oma tervisega. Lisaks on suurema seotuse tekitamine loogiline ka seetõttu, et juba praegu on tervishoiu kutsealadel rehabilitatsioonivaldkonnas suur osakaal.
Milline saab tulevikus olema tervisekassa roll rehabilitatsiooni võimaldamisel, on läbirääkimiste küsimus. Mis puudutab tervisevaldkonna spetsialistide valmisolekut muudatustega toime tulla, siis on tähtis arvestada, et juba praegu on arstide jt tervishoiuspetsialistide antaval infol väga suur roll rehabilitatsioonivajaduse hindamisel ja täpsete tegevusplaanide kujundamisel.
Oluline on rõhutada, et rehabilitatsiooniteenus ei lõppe, vaid see korraldatakse ümber selliselt, et teenus oleks inimese jaoks lihtsamini kättesaadav ning inimese abistamine oleks terviklikum.
Plaanitavad muudatused on väljatöötamiskavatsuse tasandil ehk tegemist on alles esialgse nägemusega. Tagasisidet ootasime 4. märtsini ja nüüd koostame täpsema tegevuskava edasisteks aastateks. Ennustatavalt saab 2025. aastal alata õigusloome muudatuste protsess ning alates 2026. aastast saame võimalikke muudatusi hakata etapiviisiliselt ellu viima.
Praeguses etapis on kõige olulisem oodata ära partnerite tagasiside, et ühiste arutelude käigus leida parimad lahendused abivajajate jaoks. Elav arutelu kõikide osapooltega on äärmiselt oluline, et jõuda läbimõeldud lahendusteni, mis Eesti inimeste elu paremaks teeks.
Üleöö ei muutu midagi ning üleminek uuele korraldusele peab olema sujuv ning toetatud. Praegu jätkub teenuseosutajate ja ka teenusesaajate tegevus tavapärasel viisil.
Viimati uuendatud 08.04.2024