Elen Ohov: Pandeemialeppe abil saame maailmas vältida „paanika ja unustamise tsükleid“

Kavandatav pandeemialepe on rahvusvaheline konventsioon, mille eesmärk on parandada terviseohtudeks valmisolekut kõikidel tasanditel ja sektorite üleselt, tagada vajalikud investeeringud võimekuste arendamiseks ning suurendada vastastikkust usaldust riikide vahel. Olulisteks põhimõteteks on seejuures riikide suveräänsus, solidaarsus, õiglus ja inimõiguste austamine. Otsus alustada rahvusvahelise pandeemialeppe läbirääkimist võeti 2021.a novembris maailma terviseassambleel vastu konsensuslikult, seda toetasid kõik 194 WHO osalisriiki. Valitsustevaheline läbirääkimiskogu on saanud ülesandeks esitada lepe heakskiitmiseks 2024. aasta maikuus toimuvale tervise assambleele. Eesti liitumiseks tulevase pandeemialeppega on vajalik selle ratifitseerimine Riigikogus. Pandeemialeppe eelloost, väljatöötamise vajadusest ja põhimõtetest teeb ülevaate Euroopa Liidu ja väliskoostöö osakonna nõunik Elen Ohov.

Juba enne COVID-19 pandeemiat märgiti SARS-CoVi, H1N1 gripi ja Ebola nakkuspuhangute tagasivaadetes, et maailm ei ole üleilmseteks epideemiateks valmis ega suuda neile sujuvalt reageerida. Koos selle tõdemusega esitati mitmeid konkreetseid soovitusi puuduste parandamiseks, mis paraku suures osas jäid tähelepanuta. COVID-19 pandeemia alguses sattus WHO kriitika alla, kuna leiti, et pandeemiaohule reageerimine globaalsel tasandil ei olnud piisavalt kiire ja otsustav. Läbiviidud sõltumatud hindamistes tõdeti, et kuigi WHO tegutses talle rahvusvahelistes tervise-eeskirjades antud volituste piires, oleks riigid siiski pidanud hädaolukorra ohule reageerima kiiremini. See viitab puudujääkidele globaalses valmisoleku ja reageerimise süsteemis tervikuna. WHO ressursid ja õiguslikud hoovad ei ole tänases olukorras piisavad, et rahvusvahelise kogukonna kõrgendatud ootustele vastata. COVID-19 järgselt on varasemast veelgi teravamalt saanud selgeks, et maailm ei saa jätkata „paanika ja unustamise tsükli“ mustrit. Hädaolukorra möödudes tavatsetakse pöörduda tagasi senise elukorralduse juurde, valmisoleku tugevdamine ei saa piisavat poliitilist tähelepanu ega materiaalseid ressursse kuni järgmise hädaolukorra saabumiseni.

Pandeemialepe täidab täna rahvusvaheliste tervise-eeskirjadega reguleerimata alad

Pandeemialepet nähakse seega võimalusena kinnitada riikide pühendumust kõrgeimal poliitilisel tasandil. Ratifitseerimise protsessi kaudu on sellisetel lepetel suurem poliitiline ja õiguslik mõju, et tagada kokkuleppe täitmist ja hõlmata kõiki valitsussektoreid. Uus rahvusvaheline lepe luuakse eesmärgiga täiendada olemasolevaid rahvusvahelisi kokkuleppeid ja regulatsioone. Neist olulisim on 2005. aastal piiriülese levikuga haiguste vältimiseks ja kontrollimiseks vastu võetud rahvusvahelised tervise-eeskirjad (IHR, International Health Regulations 2005), mis on kõikidele WHO liikmesriikidele õiguslikult siduvad.

Just rahvusvahelistes tervise-eeskirjades toodud reeglitele tuginedes kuulutas WHO peadirektor 30. jaanuaril 2020. aastal välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorra seoses SARS-CoV-2 viiruse levikuga.

Ka 2005. aasta rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muutmiseks toimuvad hetkel arutelud, eesmärk on muudatused kokku leppida 2024. aasta alguseks. Muudatustega soovitakse tõhustada eeskirjade rakendamist, parandada infovahetust ja ohtudest teavitamist ning võimaldada WHO operatiivsemat tegutsemist pandeemiaohust teavitamisel ja sellele reageerimisel, näiteks muuta paindlikumaks hädaolukorra väljakuulutamise protsess.

Pandeemialeppest on kavas kujundada aga laiem ühiskondlik kokkulepe, mis peaks looma kõikehõlmava raamistiku rahvusvaheliseks koostööks pandeemiate ennetamisel ja neile valitsussektorite üleselt reageerimisel. Näiteks on leppes suurem rõhuasetus pandeemiate ennetamisel, sh zoonootilist päritolu haiguste inimestele ülekandumise riskide vähendamisel ja antimikroobse resistentsuse vastu võitlemisel. Oluline on seejuures ka pandeemiate ennetamise laiem käsitlus sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonna riskitegurite adresseerimise kaudu. Tõhusamate

nakkuste varajase avastamise, teavitamise ja riskihindamise süsteemide loomine riikides ja globaalselt on vajalik, et pandeemiaohule saaks reageerida võimalikult kiiresti. Parem andmevahetus, näiteks patogeenide ja geneetilise järjestuse andmete jagamine, aitab tõsta võimekust koondada kiiresti teadusandmeid tõenduspõhiste nakkustõrje meetmete kasutuselevõtmiseks. Oluliseks elemendiks tulevases leppes on ka riikidele võrdse juurdepääsu tagamine vaktsiinidele, ravimitele ja diagnostikale ning varustusahelate toimimise kindlustamine.

Väited nagu oleks kavas pandeemialeppega anda WHO-le volitused asendada liikmesriikide täitevvõime ei vasta kindlasti tõele. Nagu kõigi rahvusvaheliste konventsioonide puhul, lepivad valitsused kokku vastastikustes kohustustes ja meetmetes, mis on kooskõlas riikide suveräänsuse põhimõttega. WHO põhikirja kohaselt kannavad just valitsused vastutust oma inimeste tervise eest. Seega on ka tulevases pandeemialeppes üheks põhiprintsiibiks iga riigi vastutus luua tervisealasteks hädaolukordadeks valmisoleku struktuurid ja võimekused. Leppega nähakse ette toetusmehhanismid, et aidata järgi eelkõige madala ja keskmise sissetulekuga riike.

Euroopa Liit osaleb pandeemialeppe läbirääkimistel ühispositsiooniga, mida pealäbirääkijana esindab Euroopa Komisjon. Selleks on liikmesriigid andud komisjonile Euroopa Liidu nõukogu otsusega läbirääkimiste mandaadi. Liikmesriikide pädevusse jäävates küsimustes osalevad läbirääkimistes liikmesriigid ise, tehes seda enamasti samuti läbi ühiste seisukohtade.

Kõik läbirääkimiskogu dokumendid on avaldatud WHO kodulehel ning sessioone on võimalik jälgida veebiülekandes.

Viimati uuendatud 15.12.2022