Hooldekodude rahastamise põhimõtted muutuvad

Alates 1. juulist 2023 tekib kohalikel omavalitsustel kohustus katta hooldekodu kohamaksumusest hoolduskulud. Hoolduskulude hulka kuuluvad hooldustöötajate ja abihooldustöötajate tööjõukulud ja tööriietuse, tervisekontrolli ning koolituskulud. Teenust saav inimene tasub ülejäänud osa teenuse maksumusest, need on peamiselt majutuse, toitlustuse ja muud teenuse osutamisega seotud kulud.

Omavalitsustel on õigus (kuid mitte kohustus) kehtestada hoolduskuludele piirmäär. See ei saa olla turuhinnast madalam ja peab tagama teenuse kättesaadavuse vähemalt mõnes inimese vajadustele vastavas hooldekodus, kus on võimalik ka teenust kohe saama hakata.

Piirmäära kehtestades tuleb omavalitsuste volikogudel arvestada ka, et hooldekodudele tekib üleminekuajaga nõue tagada vajalik arv hooldustöötajaid, mis koos inflatsiooniga toob kaasa hooldekodukohtade hinnatõusu ennaktempos. Tööjõupuuduses hoolekandeasutustel on keeruline leida kvalifitseeritud ja sobivate isikuomadustega hooldustööd tegevat personali ning olemasolevaid inimesi tööl hoida, mistõttu on hooldustöötajate palgatõus vältimatu.

OSKA sotsiaalvaldkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringu kohaselt on järgmisel viiel kuni kümnel aastal puudu 1000–1200 hooldustöötajat. Hooldustöötaja ametikohalt lahkub ligi 1000 inimest aastas, väljaõppinud hooldustöötajaid kaotatakse konkureeriva palgatasemega kaubandus- ja teenindussektorile (Pihl ja Krusell 2021).

Palka tõsta ja töötajat säästvat töökeskkonda kujundada aitab ka hooldereformiga lisatav raha hooldekodukoha katmiseks. Uute töötajate hooldustööle toomise, sotsiaalvaldkonnas väljaõppe uuendamise ja töötamise toetamiseks on planeeritud kasutada täiendavalt välisvahendeid kümne miljoni ulatuses.

Kohaliku omavalitsuse kanda jääv hoolduskulude maksumus inimese väljavalitud teenuseosutaja juures on põhiline hinnakomponent, mida tuleb ööpäevaringse üldhooldusteenuse osutajatel välja töötama hakata, avalikustada oma asutuse kodulehel ja hoida ajakohasena. Soovitame teenuseosutajatel võimaluse korral aprilliks avalikustada oma teenuskoha maksumus ja hoolduskulud teenuse saaja kohta, et omavalitsustel oleks info piirmäärade kehtestamiseks. Omavalitsused võiksid hiljemalt juuniks omavalitsuse sotsiaalhoolekandelise abi andmise korras üldhooldusteenuse rahastamist reguleerivad sätted jõustuvate muudatustega kooskõlla viia, et üleminek oleks sujuvam ja kogu tegevus ei langeks suvepuhkuste aega.

Keskmisest vanaduspensionist väiksema sissetulekuga inimeste toetamiseks hakkab kehtima täiendav hüvitis. Sissetulekute hulka arvatakse riiklik pension, kogumispension, töövõimetoetus ja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Kui sissetulek on väiksem statistikaameti avaldatud eelmise aasta teise kvartali keskmisest vanaduspensionist (2023. aastal umbes 636 eurot), peab kohalik omavalitsus aitama tasuda ka teenuse saaja makstavat osa (majutuse, toitlustuse jm kulusid). Omavalitsused ei pea tegema seda piiramatult, vaid täiendavat hüvitist tuleb anda kuni sissetuleku ja keskmise vanaduspensioni vahe ulatuses (vt näidet).

Joonis 2. Väiksema sissetuleku korral hüvitise arvestamise näide

Näiteks kui kuusissetulek on 500 eurot ja ta elab hooldekodus, mille kohamaksumus on 1200 eurot kuus, millest omavalitsus tasub hoolduskulu 600 eurot, jääb inimesel kohatasu tasumiseks puudu 100 eurot. Selle 100 eurot hüvitab täiendavalt omavalitsus. Sellisel juhul ei pea inimene toetuma ülalpidajatele ja saab hooldekodu koha oma sissetuleku eest makstud.

Kui aga soovitakse minna kallimasse (näiteks 1600-eurose kohatasuga) hooldekodusse, katab omavalitsus ikka hoolduskulud 600 euro eest ja täiendavalt hüvitab veel inimese sissetuleku ja keskmise vanaduspensioni vahe 136 eurot. Näites kallima hooldekodu koha korral jääb kohatasust puudu 364 eurot. Sel juhul leiab puuduoleva raha inimene ise oma vara ja säästude arvelt või ülalpidajate toel.

Keskmisest vanaduspensionist suuremat sissetulekut saavate inimeste hoolduskulud katab samamoodi kohalik omavalitsus ning täiendavat tuge majutuse- ja toitlustuse eest tasumiseks, nagu eespool toodud näites kirjeldatud, nad ei vaja. Mida suurem on sissetulek, seda enam jääb raha isiklikeks vajadusteks.

Hoolduskulude rahastamine ja keskmisest väiksema sissetulekuga inimeste täiendav toetamine on omavalitsusele kohustuslikud tasukomponendid. Hoolduskulude tasumise üle otsustamisel ei võeta enam arvesse ülalpidajate maksevõimet ega teenust saava inimese vara. Vajadus selleks tekib, kui inimese sissetulekust ja omavalitsuse kaetavast osast ei piisa kohatasu maksmiseks või inimesel on lisaks kohatasu maksmisele vaja teha muid isiklikke kulutusi.

Üldhooldusteenusele kehtivad ka edaspidi sotsiaalhoolekande seaduse § 16 tasu võtmise põhimõtted: sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistus ja arvestada tuleb teenuse saaja ning tema perekonna majanduslikku olukorda.

Kui inimese sissetulekud on väikesemad või isiklikud kulutused suuremad ja tal puudub muu vara või ülalpidajate tugi, peab omavalitsus kaaluma inimeselt võetava tasu üle otsustamisel nii isiklikeks kulutusteks jääva raha vajadust kui ka tema võimalust katta kohatasust seda osa, mida omavalitsuse kohustuslikud tasukomponendid ei kata.

Inimesele jääb alles valikuvõimalus, millisesse hooldekodusse ta teenusele soovib minna. Hooldekodude kohamaksumus on väga erinev. Hoolduse vajajal ja tema perel tuleb hinnata, kas suudetakse maksta see osa, mida kohalik omavalitsus ei tasu.

Nii omavalitsused kui ka teenuseosutajad on tundnud huvi, kas reformi tulemusena peavad omavalitsused korraldama teenuskohtade ostmiseks riigihankeid. Riigihanget ei pea korraldama, kui inimene saab täiesti vabalt valida hooldekodu, kuhu teenusele minna. Omavalitsused saavad ise otsustada, kas hüvitada teenusekulud inimesele makstava toetusena või osta teenust teenuslepinguga. Kui omavalitsus ostab hooldekoduteenust lepinguga (sõlmib hooldekoduga lepingu), tuleb kindlasti järgida riigihangete seaduse §-st 126 tulenevat sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse korda. Riigihange tuleb korraldada siis, kui hangitava teenuse eeldatav maksumus on võrdne sotsiaal- ja eriteenuste riigihanke piirmääraga või ületab seda (riigihanke piirmäär 300 000 sotsiaal- ja eriteenuste lepingute korral).

Selleks et omavalitsused saaksid ees ootavaid muudatusi rakendada, eraldab riik 2023. aastal toetusfondi kaudu 39,2 miljonit eurot. Alates 2024. aastast eraldab riik 56,7 miljonit eurot omavalitsuste tulubaasi, mis tagab rahastuse iga-aastase suurenemise.

Samuti muutub tulumaksu arvestus ja omavalitsustele hakkab laekuma tulumaksu ka pensionide tuludelt. Meetme rakendamiseks planeeritud rahast umbes 5% suunatakse tasandusfondi, et tasandada erineva finantsvõimekusega omavalitsuste sissetulekuid.

Arvestuste järgi jääb järgmistel aastatel omavalitsustele ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahastamiseks ette nähtud summadest täiendavalt kasutada 3,5–3,7 miljonit eurot. See raha on eeskätt mõeldud koduteenuse, päevahoiuteenuse ja teiste pikaajalise hoolduse teenuste korraldamiseks, mis aitavad hooldusvajaduse süvenemist ennetada ning pere hoolduskoormust leevendada. Järelevalve tõhustamiseks on planeeritud sotsiaalkindlustusametile igal aastal 300 000 eurot.

Omavalitsusi nõustab rakenduslikes küsimustes sotsiaalkindlustusameti kohalike omavalitsuste nõustamistalitus, kes on omavalitsustega juba võtnud või kohe võtmas ühendust. Nõustamistalitus korraldab märtsis teenuse osutajatele ja kohalikele omavalitsustele piirkondlikud infopäevad. Reformi käsitlev juhendmaterjal on avaldatud ka sotsiaalkindlustusameti nõustamistalituse veebilehel. Sotsiaalministeerium jätkab üldhooldusteenuse sisunõuete, seal hulgas hooldustöötajate ning teenuse saajate suhtarvu väljatöötamist.