Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Kristiina Luht: kübervägivald kärbib naiste tahet poliitikas osaleda – sellega ei tohi leppida

President Alar Karis kuulutas välja Riigikogu valimised ja tuletas meelde Eesti põhiseadust. Põhiseadus ütleb, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida muu hulgas tema soo tõttu, kuid valimistele vastu läheme siiski teadmisega, et 82% kõigist maailma naissoost rahvasaadikutest on oma ametiajal kogenud vaimset vägivalda.

Kristiina Luht, sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juht

Vaimse vägivalla ja küberkiusamise tõttu loobuvad paljud naised poliitikas ja sotsiaalses elus osalemisest. Naiste osalemisest räägib näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1325 („Naised, rahu ja julgeolek“), mis muu hulgas ärgitab riike suurendama naiste osalust kõigil otsustamise tasandeil – nii kohalikul, riiklikul kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Ent kui naiste aktiivsust saadab vaimne ja kübervägivald, kaotame me lõpuks nende hääle.

President ütles valimisi välja kuulutades, et kõigil on võimalus valimistel oma hääl kuuldavaks teha ja maailmavaatega edukas olla. See on ühiskonna seisukohalt väga tähtis, et naised tahaksid välja tulla ja oma panuse anda. Kas meie tänane avalik arutelukultuur ja diskussioonikultuur seda ka soodustab?

Sotsiaalselt aktiivne naine ja küberruum

Rahvusvaheline statistika ütleb, et vähemalt iga kümnes naine Euroopas on sattunud küberkiusamise ohvriks. Kogu maailmas on 85% naistest kogenud ise või olnud tunnistajaks naistevastasele vägivallale digikanalites. Üle kahe miljoni naise on pidanud ahistajast vabanemiseks vahetama telefoninumbrit või isegi kolima. 2/3 naistest, kes on kogenud ahistamist kübermaailmas, on kogenud füüsilist või seksuaalset vägivalda ka oma partnerilt.

Naistele saab osaks isiklike fotode ja videote levitamine sotsiaalmeedias, nuhkimine nutiseadmetes, ähvardused ja hirmutamine suhtlusäppides või sõnumite teel. Sotsiaalselt ja ka poliitiliselt aktiivsed naised peavad taluma võõraste inimeste solvanguid ning füüsilisele ja seksuaalsele vägivallale õhutavaid ähvardusi sotsiaalmeedias ja kommentaariumides. Me teame, et see pole võõras ka Eesti veebikeskkondades ja meie aktiivsete naiste jaoks. On kurvaks tegevalt märgiline, et 82% kõigist maailma naissoost parlamendisaadikutest on pidanud oma ametiajal kannatama seksistlikke märkusi, ähvardamist või ahistamist.

Kuidas naistevastast vägivalda ennetada?

Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust. Vägivallatu ühiskonna arenguks on väga tähtis poliitiline tahe, et meie poliitikaloome toetaks ühtmoodi naiste ja meeste majanduslikku heaolu ja sõltumatust ning osalemist nii eri elualadel kui ka otsustustasanditel. Iseäranis suur vastutus on otsustajatel, poliitikakujundajatel, haridusasutustel ja tööandjatel. Meie haridussüsteem ja erinevad tegevuskavad peavad käsitlema naistevastase vägivalla ennetamist, võrdseid võimalusi ning laste ja teiste sotsiaalselt haavatavate gruppide õigusi.

Teiseks, naistevastane vägivald saab alguse hoiakutest ja ootustest soorollidele. Ikka veel peetakse mehelikuks võiduiha ja jõulisust, naiselikuks passiivsust ja allaheitlikkust. Vajame rohkem tundetarkust ja oskusi positiivsete, üksteist austavate suhete loomiseks ning hoidmiseks. Programmid nagu „Kiusamisest vabaks“, VEPA käitumisoskuste mäng, „Terved ja turvalised suhted“ kohtinguvägivalla ennetamiseks, need kõik aitavad kaasa hoiakute muutmisele. Praegu on meeste ja poiste roll vägivallaennetuses veel väike, just mehed peaksid rohkem panustama naistevastase vägivalla lõpetamisse. Tuntud mehed on ka sõna võtnud, näiteks „Sõnaväega perevägivalla vastu“ kampaanias, aga vaja on igapäevast tegutsemist, sekkumist alati, kui nähakse, et kedagi rünnatakse tema soo tõttu. See kõik puudutab otseselt väärtushinnanguid ka peresuhetes, samuti hoiakuid seksuaalkäitumise osas – milline käitumine on aktsepteeritud ja milline mitte.

Kolmandaks on oluline adekvaatne õigusruum. Vägivald peab olema keelatud ja karistatav. Eestiski kerkib aina enam üles küsimus, kas kehtiv seksuaalvägivalda käsitlev regulatsioon on ikka piisav. Ja kas psühholoogilise vägivalla puhul seaduses seisev nõue, et tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise puhul peab olema ka alust karta ähvarduse täideviimist, on asjakohane? See puudutab väga naiskandidaate ja tulevasi naistest parlamendiliikmeid, kes ei pruugi ähvardajaga kunagi kohtunud olla ega oska hinnata, kui reaalne on konkreetne ähvardus.

Neljandaks, vägivalla peatamiseks ja taasohvristamise vältimiseks on vaja korralikku ohvriabi. Eesti ohvriabi süsteem on juba praegu paljude riikidega võrreldes väga heal tasemel – meil on kõikjal ohvriabitöötajad, igas maakonnas on olemas naiste tugikeskused, kus pakutakse abi ja toetust nii naistevastase vägivalla ohvritele kui nendega kaasas olevatele lastele. Samuti on Eestis neli seksuaalvägivalla kriisiabikeskust, mis pakuvad ohvritele ööpäevaringset tasuta terviseabi. Uhked võime olla ka selle üle, et COVID-19 pandeemia ajal jätkus abistamine samal tasemel. See ei olnud kõikides riikides nii.

Uus ohvriabi seadus annab olulise osa võrrandist

Praegu on Riigikogus menetlemisel uus ohvriabi seadus, mille jõustumine 2023.a aprilli alguses toob ohvriabisse mitmeid olulisi uuendusi. Pere- ja seksuaalvägivalla ohvrid hakkavad edaspidi saama traumast taastumist toetavat vaimse tervise abi sõltumata süüteomenetlusest. Uus seadus annab asutustele ka parema võimaluse koostööks, tagamaks senisest enamate ohvrite jõudmise abini. Täiendanud oleme naiste tugikeskuse, taastava õiguse ja inimkaubanduse ohvritele osutatavaid teenuseid ning traumast taastumist toetava vaimse tervise abi sisu ja tingimusi.

Olen üks uue ohvriabi seaduse autoritest ja selle väljatöötamisel teinud koostööd paljude valdkonna spetsialistide, politsei, prokuratuuri, MTÜde, andmekaitsespetsialistide ja juristidega. Meie kõigi siht ja südameasi, mida pidevalt silme ees hoidsime, oli naistevastase vägivalla ohver – milline on tema vajadus ja haavatavad kohad, kuidas riik saab paremini appi tulla ja vägivalla nõiaringist väljumist toetada.

Me oskame aidata ohvreid, kuid pikk tee on astuda vägivallatu ühiskonna suunas, olgu privaatses, avalikus või küberruumis. Ja sellel teel on tähtis, et Eesti naised julgeksid oma hääle kuuldavaks teha, poliitikas osaleda, seista vägivallatu ühiskonna ja selleks vajalike otsuste eest. See on ühisloome, mis vajab tasakaalu ning meeste ja naiste ühiseid pingutusi.

Avaldatud 3.12.2022

Viimati uuendatud 13.12.2022