Ligipääsetavuse uuringu lõpparuanne

2020. aasta seisuga on maakonnaliinidel kasutusel kokku 680 bussi, millest 170 ehk 25% on madala sisenemisega ning 65 bussi ehk 9,5% on invavõimekusega.

Bussipeatused on üldiselt heas seisukorras, erinevused esinevad regiooniti. Parimad lahendused on suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu. Maapiirkonnas on peatuste üldine seisukord linnadega võrreldes halvem – puuduvad ootekojad, valgustus.

Murelikuks teeb, et ligipääs ühissõiduki peatustesse ei ole alati tagatud – on peatusi, kus ooteplatvormid ning teekate on liikumisabivahenditele läbimatud. Ainult kõrvalabiga toimiv ühistranspordi kasutus tekitab aga pingeid ja hirme abivahendite kasutajates, kes eelistavad seetõttu jätkuvalt kasutada sotsiaaltransporti.

Kõikidest peatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused, kuid raudteepeatuste puhul esineb probleeme jaama pääsemisega.

Trammitranspordi kitsaskohaks on madalapõhjalise trammiveeremi ebaõnnestunud valikut. Kahjuks ei ole võimalik enamusel juhtudest iseseisvalt tavaratastooliga vagunisse pääseda, kuna esineb kõrgustevahet ning trammis kasutatav ramp on käsitsi juhi poolt avatav.

Peamiste probleemkohtadena toodi ühistranspordiga seonduvalt välja alljärgnevad:

• vähe madala sisenemisega transpordivahendeid
• automaatrampide puudumine
• ühistranspordi peatused on erinevas seisukorras ja erineva ligipääsetavusega
• info loetavus ja arusaadavus on peatustes ja sõidukites ebaühtlane
• ühistranspordi juhid pole koolitatud erivajadustega inimestega suhtlema
• väljumisajad ebasobivatel aegadel
• pikad vahemaad kodu ja teenuskoha vahel

Hoonete ligipääsetavusega on Eestis tegeletud süstemaatiliselt aastast 2002, mil esimese tõsise katsega sooviti panna paika ehitiste ligipääsetavuse tehnilised aspektid ja normid. Vaatamata ligipääsetavuse standardiseerimise pea kahekümnele aastale on hetkeolukorra peamiseks probleemiks ligipääsetavusega süsteemselt tegelemise ebaühtlus üle Eesti

Nii kontrollis 2019. aastal Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) järelevalve tegemise käigus 69 uut või renoveeritud ühiskondlikku ning avalikku ehitist, millest kõigil hoonetel oli rohkem kui üks puudus. Tuleb täheldada, et riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ligipääsetavus on võrreldav erasektorile kuuluvate hoonete ligipääsetavusega ning märkimisväärseid sektorite vahelisi erinevusi ei ole.

Koduteenus on teenus isiku abistamiseks kodu ja isikliku eluga seotud igapäevaeluks vajalike toimingute sooritamisel ja asjaajamisel, et aidata kaasa elukvaliteedi säilitamisele ja parandamisele harjumuspärases keskkonnas ja väljaspool kodu.

Koduteenuse eesmärgiks on toetada inimese iseseisvat kodus hakkamasaamist, sh abistada kodustes toimingutes (pesemine, lihtsamad koristustööd, puude lõhkumine ja kütmine, vee majja toomine); poes käimisel ja toidukaupade hankimisel; e-teenuste kasutamisel; transpordi kasutamisel ja teenuskohas toimetamisel (töö, haridus, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste tarbimisel, kultuuri- ja huvitegevustes osalemisel) ning toetada inimest muude avalike teenuste tarbimisel.

Kohalikud omavalitsused osutasid 2020.aastal teenust 8279 inimesele ning keskmine teenuseosutamise aeg inimese kohta oli 9,5 tundi kuus. Keskmine teenusekasutaja oli eakas (65+ vanuses) ning talle oli omistatud puue.

Kokkuvõtlikult on peamised hoonete ligipääsetavusega seotud probleemid alljärgnevad:

• ligipääsetavuse kontroll omavalitsustes on ebaühtlane ja erineval tasemel või puudub üldse;
• eksisteerivad takistused hoonesse pääsemisel, sh o ehituslikust seisukohast puuduvad kaldteed või ei vasta need kehtivatele nõuetele
   
  • sissepääsudel on astmed, kõrged läved ja kitsad uksed
  • puuduvad taktiilsed märgised ja juhtteed
  • invaparkimiskohti on vähe ja nende märgistus on halb;
• eksisteerivad ka takistused hoonetes sees liikumisel, sh
   
  • puuduvad taktiilsed märgised ja juhtteed,
  • hooned pole varustatud liftidega, lifti saab poolkorrustelt või pole lifti kabiin piisavalt avar abivahendiga liikujale,
  • puuduvad invatualetid.
• eksisteerivad takistused kodudes, sh
   
  • kitsad ukseavad ja kõrged läved,
  • pesemisruumid ei võimalda iseseisvat hakkamasaamist (vann, tugede puudumine),
  • kõrged tööpinnad köögis.

Teede ja taristute all käsitletakse linnatänavate ja maanteede ligipääsetavust. Teed on oluline lüli ülejäänud avaliku ruumi objektide vahel, mille ligipääsetavus on tähtis inimese teekonna terviklikkuse tagamisel.

Teede ja taristute ehitamine ning ligipääsetavus on reguleeritud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 29. mai 2018. a määrusega nr 28.

Ligipääsetavuse perspektiivist on problemaatiline, et määruse nõuete täitmine on kohustuslik ainult asula sees. See tähendab, et asula märgiga tähistamata, kuid asula tunnustega asumeid läbivad maanteed ei pea järgima ligipääsetavuse nõudeid ning ligipääsetavuse nõuded ei kehti ka maapiirkondades ja maanteede ääres.

Taristu planeerimise ja projekteerimise valdkonnas on välja töötatud lisaks eeltoodud määrusele ka erinevad juhiseid, standardid ja määrused, et saavutada avaliku ruumi kvaliteedi paranemine. Sellegipoolest ei ole kõikide liiklejate liikuvustingimused piisavad ja ilma sõidukita liiklejate ligipääsetavust võib pidada rahuldavaks.

Näiteks ei ole teede võrgustiku planeerimisel alati tagatud jalakäijate liikumisteede terviklikkus või uute objektide vastuvõtmisel vaadatud, et ülekäiguraja äärekivid oleks piisavalt madalal (< 30 mm). Lisaks ei ole praegu täielikult tagatud teede taristul liikumine kogu taristu elukaare jooksul, mis hõlmab ehitamist, hooldamist, remonti ja lammutamist, mistõttu võib muidu hästi lahendatud tee ligipääsetavus väheneda või kaduda talvise teehoolduse või remonttööde käigus.

Kokkuvõtlikult on peamised probleemid teede ja taristuga seonduvalt alljärgnevad:

• teede võrgustiku planeerimisel pole tagatud jalakäijate liikumisteede terviklikkus, sh:
   
  • esineb ülekäiguradadel liiga kõrgeid äärekivisid;
  • ülekäiguradade tähistus ei ole alati vaegkuuljatele ja -nägijatele sobiv (sh helisignaalidega fooride vähesus),
  • eksisteerivad teetakistused (sh lamavad politseinikud),
  • taktiilst märgistust on liialt vähe,
  • esineb amortiseerunud teekatet või lihtsalt kruuskatet,
• esineb probleeme liikumisteede läbitavusega teeremontide ja talvise teehoolduse ajal (sh teede libedus).
• liiklusvahendite liikumiskiirust piiravad lahendused, nn lamavad politseinikud, mida paigutatakse kas liikumistee kogulaiuses või ülekäikudel teekatte osas tõstetuna, jättes liikujale teele ette sügavad vaod.

Ligipääsetav e-keskkond on kasutajasõbralik, võimaldab info lihtsamini kätte saada ning toimingud kiiremini lõpule viia.

E-keskkondade ligipääsetavuse tagamine annab võrdsed võimalused võimalikult paljudele inimestele, olenemata nende võimetest, haridusest või erivajadustest, et pääseda ligi veebis olevale infole ja teenustele.

E-keskkondade ligipääsetavus on reguleeritud Euroopa Liidu direktiiviga (EL 2016/2102), mis kohustab riigija kohaliku omavalitsus asutuste e-keskkondi muutma vastavaks ligipääsetavuse nõuetele (praktikas WCAG 2.1 AA tasemele).

Tänases olukorras ei ole oluline osa nii riigi kui ka erasektori veebilehti ja e-teenuseid võrdselt ligipääsetavad, mis tuleneb peamiselt ligipääsetavuse alasest vähesest teadlikkusest nii tellijate kui ka veebilehe arendajate seas.

Ligipääsetavust takistab ka see, et avaliku sektori teenuste veebilehed on erineva välimuse ja ülesehitusega (nt sisu paigutus ja oluliste asjade väljatoomine on erinevalt lahendatud), mistõttu peab kasutaja eri keskkondade vahel liikudes pidevalt ümber õppima ja harjuma.

Lisaks käituvad keskkonnad erinevalt, näiteks sisselogimine näeb välja ja käitub eri e-teenuste puhul täiesti erinevalt. Erineva välimuse ja funktsioonidega lehed raskendavad teenuste kasutamist lastel, eakamatel ja puuetega inimestel, kellel veebiga kokkupuude on olnud vähene.

valike e-keskkondade teenused ei ole sageli kasutajale veebis lihtsasti leitavad, mis tähendab, et riigi ekeskkondi ei kuvata otsingumootorites esimeste vastetena. E-keskkondade kujunduses on probleemina välja toodud järgmiseid tegureid:

• keeruline sõnastus: asju ei nimetata nii nagu kasutajad neid ise nimetaks;
• vähekontrastsed värvid: kasutajad ei märka olulisi asju või neil on raske teksti lugeda;
• mõned lehe funktsionaalsused pole kasutatavad klaviatuuriga (kui inimene ei saa kasutada hiirt) või on äärmiselt raskesti kasutatavad;
• ekraanilugeja tööks olulised sildid ja seosed puuduvad koodist, mis tähendab, et pimedad jäävad osast informatsioonist ilma või ei saa üldse funktsionaalsust kasutada;
• kasutajad proovivad vajutada asjadele, mis polnud tegelikult vajutatavad, aga nägid välja nagu oleksid.
• kasutajad ei saan aru, mida nad valesti teevad ja miks asjad ei tööta – vigasid ei ennetata ning tagasiside on puudulik.

Avalikud teenused on avalike ülesannete täitmisel osutatavad teenused, mis on suunatud avalike hüvede pakkumisele, avalike ülesannetega kaasnevate kohustuste täitmisele või põhiõiguste, -vabaduste ja huvide kaitsele. Avalikud teenused jagunevad otsesteks ja kaudseteks teenusteks.

Ligipääsetavuse kulu-tulu analüüsis keskenduti eelkõige otseste avalike teenuste ligipääsetavusele ning nende kompenseerimismehhanismidele. Otseseid avalikke teenuseid osutab asutus füüsilisele- või eraõiguslikule juriidilisele isikule teeninduskontakti kaudu mis tahes suhtluskanalis ning need võimaldavad isikul täita seadusest tulenevat kohustust või kasutada seadusest tulenevat õigust.

Otsesed avalikud teenused on näiteks tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna, siseturvalisuse, hariduse, kultuuri, kodanikuõiguste jms seotud teenused.

Kuna ligipääsetavuse kitsaskohti kompenseeritakse täna eelkõige sotsiaalteenustega, siis fokuseeriti uuringus enim ka Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevatele teenustele.

Samas vaadeldi ka teiste valdkondade (nt hariduse) teenuste kompenseerivaid mehhanisme. Põhilised avalike teenuste ligipääsetavuse kitsaskohad on seotud teenuste füüsilise kättesaadavusega, sh hoonete, taristu ja transpordi ligipääsmatus. Näiteks paiknevad avalikud teenused enamasti keskustes ning teenustele pääsemiseks on vajalik tagada transport keskusesse.

Samuti ei ole paljud riigi- ja omavalitusasutuste hooned ligipääsetavad kõikidele ühiskonna gruppidele. Järjest enam teenuseid on kättesaadavad e-keskkonna kaudu, mis ei ole samuti kõikidele elanikkonna gruppidele mugavalt kasutatavad.