Eesti kuulus ILO-sse aastatel 1921-1937 (jäi siis tegevusest vabatahtlikult kõrvale), taastades oma liikmeõigused 13. jaanuaril 1992.
Täna on ILO-l neli strateegilist peaeesmärki:
- tööstandardite ja tööalaste aluspõhimõtete edendamine ning realiseerimine;
- suuremate võimaluste loomine naistele ja meestele, tagamaks inimväärne töö;
- kõigi jaoks sotsiaalkaitsega hõlmatuse ja tõhususe suurendamine;
- kolmepoolsuse ja sotsiaaldialoogi tugevdamine.
ILO tähtsaimaks töövormiks on rahvusvahelise tööregulatsiooni kehtestamine, mis toimub konventsioonide ja soovituste vastuvõtmise kujul. ILO ei võta vastu üldsiduvaid rahvusvahelisi tööseadusi, vaid fikseerib minimaalse õigusliku tasandi, millest konventsiooni ratifitseerinud riik peab ilmtingimata kinni pidama või millest (soovituse puhul) soovitatakse juhinduda.
Eesti ILO nõukogu on loodud võttes aluseks ILO „Rahvusvaheliste tööstandardite täitmist edendavate kolmepoolsete konsultatsioonide konventsiooni” (nr 144) artikli 2.
ILO nõukogu on moodustatud tervise- ja tööministri määrusega, mis kehtestab ka nõukogu ülesanded ja õigused. Eesti ILO nõukogu esimeheks on Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler. ILO nõukogu ettepanekud ja seisukohad esitatakse Vabariigi Valitsusele tervise- ja tööministri kaudu.
Viimati uuendatud 10.06.2022