Keskkonnatervis

Keskkonnatervis on rahvatervise valdkond, mis tegeleb inimese tervist otseselt või kaudselt mõjutavate keskkonnategurite ja ohutegurite tervisemõju hindamise ning terviseriskide ohjamise ja ennetamisega.

Hinnanguliselt on neljandik maailma rahvastiku tervisekaotusest otseselt seotud elu-, töö- ja õpikeskkonnast tulenevate teguritega. Eelkõige mõjutavad keskkonnategurid lapsi, kusjuures rohkem kui kolmandik laste haiguskoormusest tuleneb keskkonna negatiivsest tervisemõjust. Lisaks lastele on keskkonnamõjudele kõige vastuvõtlikumad veel rasedad ja vanurid. 

Keskkonnatervise tegevused on:

  • inimese tervist mõjutavate ohutegurite ja nende olemuslike omaduste väljaselgitamine;
  • terviseriskide hindamine ja ohjamine;
  • tervisemõjude hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude ohjamine;
  • tervist soodustava elukeskkonna kujundamiseks vajalike tingimuste loomine;
  • inimeste teadlikkuse tõstmine ohuteguritest ning nendest tulenevate terviseriskide ohjamise ja ennetamise võimalustest.

Inimese tervist mõjutavad mitmesugused keskkonnategurid (vaata joonist):

  • füüsikalised (nt ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus, müra, vibratsioon, temperatuur, õhu liikumise kiirus, niiskus),
  • keemilised (nt ohtlikud kemikaalid kas otsese kokkupuute või saastunud õhu, toidu, vee jms kaudu) ja
  • bioloogilised (nt mikroorganismid, parasiidid joogivee, toidu, sise- ja välisõhu, suplusvee, pinnase jms kaudu), mis võivad oma otsese toimega või elukeskkonna halvendamise kaudu ebasoodsalt mõjuda inimese tervisele. 

Elukoha valikul tuleks tähelepanu pöörata piirkonda mõjutavatele keskkonnateguritele. Eestis korraldatakse elukeskkonna planeeringute (sh infrastruktuuri, linnade, elamurajoonide) koostamisel terviseriskide hindamisi keskkonnamõju hindamise raames. Oma kodukoha üldplaneeringu või detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruannet saab küsida kohalikult omavalitsuselt.

Keskendudes keskkonnatervise ohutegurite väljaselgitamisele ja nende toimega seotud terviseriskide vähendamisele, on võimalik tervisekaotusi vähendada ja ennetada. Keskkonnatervise valdkonna tegevuste kavandamine ja elluviimine nagu kogu rahvatervise valdkond on erinevate organisatsioonide ja sektorite vaheline tegevus. Sellesse peavad panustama riigiasutused, kohalikud omavalitsused, erasektor ja ka üksikisikud.

Riigi tasandil on keskkonnatervise poliitika ning selle tegevuste kavandamisel ja elluviimisel eelkõige vastutus Sotsiaalministeeriumil, Keskkonnaministeeriumil, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil, Maaeluministeeriumil, Siseministeeriumil, Terviseametil, Keskkonnaametil, Põllumajandus- ja Toiduametil ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil.

Olmevesi ehk joogivesi 

Vesi, algkujul või pärast töötlemist, mis on mõeldud joomiseks, keetmiseks, toiduvalmistamiseks või muuks olmeotstarbeks, olenemata päritolust ning sellest, kas see toimetatakse kätte jaotusvõrgu kaudu, paagiga, pudelites või mahutites

Elanikkonna kindlustamine ohutu joogiveega on üks ühiskonna prioriteete. Igaühe õigus veele võimaldab realiseerida inimese õigust elule, tervise kaitsele ja inimväärikusele. Ohutu joogivee tagamine elanikkonnale on põhialuseks vee kaudu levivate haiguste ennetamiseks ja ärahoidmiseks.

Eesti elanikkond on joogiveega hästi varustatud. Terviseameti 2021. aasta andmetel kasutab ligikaudu 86,7 % elanikest ühisveevärgi vett (1246 veevärki, mis on ühtlasi riikliku järelevalve all), ülejäänud osa saab vett individuaalsetest madalamatest puur- ja salvkaevudest. Viimase uuringu kohaselt vastas vaid 29 % individuaalsete kaevude joogivesi kõigile joogivee kvaliteedinõuetele, ülejäänud 71 % individuaalkaevude puhul olid peamisteks probleemide allikateks mikrobioloogiline saastatus ja liiga kõrge raua või mangaani sisaldused. Ühisveevärgiga katmata ja perspektiivselt mittekaetavatel aladel elavatele elanikele on koostatud kaevude ja nende joogivee kvaliteedi hinnang ning elanikele suunatud juhendmaterjal nende kaevude ja joogivee nõuetekohasuse saavutamiseks ning terviseohutuse tagamiseks.

Joogivee ohutuse kohta loe täpsemalt Terviseameti kodulehelt.

Looduslik mineraalvesi

Looduslik mineraalvesi on joogiks kasutatav mikrobioloogiliselt tervisele kasulik vesi. See pärineb põhjaveekihist ja väljub saastumise eest kaitstud allikast, millest võetakse vett ühe või mitme loodusliku või kunstlikult kasutatavaks muudetud veevõtukoha kaudu.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/54/EÜ ning Euroopa Komisjoni direktiivi 2003/40/EÜ kohaselt peab Euroopa Liidu liikmesriigi ning kolmanda riigi maapõuest saadud ja imporditav looduslik mineraalvesi olema tunnustatud liikmesriigi vastutava asutuse poolt. Seega võib Eestis turustada ainult tunnustatud looduslikku mineraalvett. Mineraalvee kohta loe täpsemalt Terviseameti kodulehelt.

Suplusvesi ja ujulad

Meres, järves või jões supeldes on oluline arvestada ohtudega, mis tulenevad keskkonnast. Suplusvetes ja supelrandades võib tekkida kokkupuude tööstusliku- ja põllumajandusliku saastega, heitveega, tsüanobakteritega ja teiste tervist kahjustavate ohuteguritega. Samuti tuleb ujulates ja veekeskustes tagada suplejate ja suplusvee ohutus. Palun loe suplusvee ja ujulate ohutuse kohta täpsemalt Terviseameti kodulehelt.

Välisõhusaaste

Välisõhusaaste on üks olulisemaid keskkonnatervise riske, mille vähendamisega saavad riigid kahandada insuldist, südamehaigustest, kopsuvähist ja kroonilistest kui ka akuutsetest hingamisteede haigustest (sh astma) tulenevat haiguskoormust. WHO andmete kohaselt põhjustab välisõhusaaste üle maailma hinnanguliselt 3 miljonit ja Euroopa Liidus 400 000 enneaegset surma aastas. Peamine välisõhusaaste koormus tekib transpordi, energia, jäätmekäitluse, hoonete ja põllumajanduse sektoritest. Täpsemalt loe välisõhukaitse valdkonna kohta Keskkonnaministeeriumi kodulehelt.

Siseõhu kvaliteedil on tervise seisukohalt oluline roll, sest me viibime siseruumides olenevalt aastaajast kuni 80% ööpäevast. Siseõhk võib sisaldada saasteaineid, mille sisaldus võib olla siseruumides suurem kui väliskeskkonnas. Siseõhu saasteained võivad pärineda nii sise- kui ka väliskeskkonnast. Täpsemalt loe Terviseameti kodulehelt.

Siseõhu kvaliteet

Siseõhu kvaliteedil on tervise seisukohalt oluline roll, sest me viibime siseruumides olenevalt aastaajast kuni 80% ööpäevast. Siseõhk võib sisaldada saasteaineid, mille sisaldus võib olla siseruumides suurem kui väliskeskkonnas. Siseõhu saasteained võivad pärineda nii sise- kui ka väliskeskkonnast. Täpsemalt loe Terviseameti kodulehelt.

Inimese tervist mõjutavatest füüsikalistest keskkonnateguritest on olulisemad: müra, vibratsioon ning ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus.

Müra ja vibratsioon

Müra on heli, mis koosneb suurest hulgast erineva kõrgusega ja tugevusega toonidest ning avaldab häirivat või tervistkahjustavat mõju organismile. Vibratsioon on tahke keha mehaaniline võnkumine. Üldvibratsiooni toime avaldub kogu kehale, kahjustades eelkõige perifeerset närvisüsteemi. Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et kokkupuude kõrge keskkonnamüraga piirkonnas suurendab mitmete haiguste (südame-veresoonkonna haigused, stress, unehäired, diabeet, rasvumine jt) levimust, esmashaigestumust ja suremust ning mõjutab ka inimeste heaolu ning töövõimet. Kõige efektiivsem on ennetada mürast tõusetunud probleeme planeerimise etapis, mille abil on võimalik ennetada müra tervist kahjustavat mõju, selle tagajärjel tekkivaid kulutusi ühiskonnale ning ka hilisemaid täiendavaid kulutusi, et müra kahjulikku mõju vähendada.

Müra ja vibratsiooni kohta loe veel siit ja siit.

Kiirgus

Elektromagnetlainete spekter katab laia, eri sageduse ja lainepikkusega kiirgusvahemiku. Eristatakse ionisee­rivat kiirgust ja mitteioniseerivat kiirgust. Ioniseeriv kiirgus on suure energiaga elektromagnetiline kiirgus (sealhulgas röntgen- ja gammakiirgus) ning võimeline elektrone aatomist eraldama. Oluliselt väiksemas sage­dusvahemikus kuni 300 GHz paikneval elektromagnetilisel kiirgusel ei ole piisavalt ener­giat, et eraldada materjali aatomist elektrone. Seda nimetatakse mitteioniseerivaks kiirguseks. Mitteioniseeriva kiirguse allikad on nii looduslikud (nt soojus- ja päikesekiirgus, valgus) kui ka tehislikud, nt, telekommunikatsioon, elektri ülekanne, mikrolaineahi, wifi jm.

Mitteioniseeriva kiirguse kohta loe palun täpsemalt Terviseameti kodulehelt.

Ioniseeriv kiirgus on meeltele tajumatu ning selle taset on võimalik mõõta vaid spetsiaalse mõõteaparatuuriga. Radioaktiivne aine kiirgab ioniseerivat kiirgust, mis tekitab organismi kudedes ioonpaare ehk mingi osa molekulidest lõhustub elektriliselt laetud osakesteks. Aatomituumade võimet iseeneslikult laguneda nimetatakse radioaktiivsuseks ja selliseid aatomituumi radionukliidideks.

Inimene on pidevalt ioniseeriva kiirguse mõju all. Kiirgus pärineb nii looduslikest kui ka tehislikest allikatest ehk inimtegevusest. Põhilise kiiritusdoosi saavad inimesed looduslikest allikatest.

  • Looduslike kiirgusallikate hulka kuuluvad kosmiline kiirgus, gammakiirgus maapinnast, radooni lagunemisproduktid õhus ja erinevad radionukliidid, mis esinevad looduslikult toidus ja joogivees.
  • Tehislikud kiirgusallikad on meditsiiniline röntgenkiirgus, radioaktiivne saaste, mis tekib tuumarelvade katsetamisel atmosfääris ja tuumatööstuse radioaktiivsete heitmete vabanemisel keskkonda jm.

Ioniseeriva kiirguse, sh radooni kohta loe palun täpsemalt Keskkonnaministeeriumi ja Keskkonnaameti kodulehtedelt.

Kemikaalid ja nende mõju tervisele

Kemikaalidel on väga oluline osa meie igapäevaelus, kuna meid ümbritsev loodus- kui ka tehiskeskkond koosneb neist.  Erinevad kemikaalid võivad oma olemuselt olla kahjulikud, kuid elu ilma kemikaalideta ei ole võimalik.

Kemikaalidest põhjustatud riski tervisele ja keskkonnale määravad:

  • kemikaali olemuslikud omadused (oht);
  • kokkupuude (annus, kestvus, sagedus, viis).

Kemikaalid mõjutavad inimese tervist kui ka looduskeskkonda kogu oma eluea jooksul:

  • vahetult - toimub otsene kokkupuude kemikaaliga;
  • kaudselt - nt esialgselt satub kemikaal keskkonda – õhku, vette, pinnasesse; edasi saastunud toidu, joogivee, sissehingatava õhu toimel organismi.

Kemikaaliohutus on nn horisontaalne teema, millega puutub kokku nii avalik sektor, erasektor kui ka iga inimene oma tavalises päevas. Seega on väga oluline, et kemikaale kasutatakse nii, et nende ohtlikest omadustest tulenev võimalik kahju kasutaja tervisele, keskkonnale ja varale oleks välistatud või minimaalne. Oma olemuslikelt omadustelt ohtliku kemikaali kasutamist võib lugeda ohutuks, kui tõestatakse ja tagatakse, et kemikaal ei põhjusta tervise- ega keskkonnariski. See saavutatakse kui kemikaali kasutatakse ettenähtud viisil ja eesmärgil ning vajadusel rakendatakse asjakohaseid riskivähendamise meetmeid, mille tulemusena väheneb kokkupuude inimese või keskkonnaga.
Samas on vajalik seda teha tasakaalustatult, et säiliks majandustegevuse jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime.

Euroopa Liidu kemikaalipoliitika kohaselt tuleb tagada kõrgetasemelise tervise ja keskkonna kaitse nii praegustele kui ka tulevastele põlvkondadele (Amsterdami leping), võttes aluseks ettevaatusprintsiibi. Kemikaalide valdkond on üks nendest valdkondadest, mis on suhteliselt üksikasjalikult reguleeritud EL tasemel, seepärast lähtume oma tegevuses EL kemikaalipoliitikast, arvestades Eesti iseärasusi.

Eesti kemikaalipoliitikat reguleerivad: REACH-määrus: (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist.  REACH-määruse kohaselt tuleb välja selgitada toodetavate ja turustatavate kemikaalide omadused ja kemikaalid registreerida. EL-s kehtib "pole andmeid, pole turgu" (no data, no market) printsiip. EL-i turule keelatakse ainete viimine, mille kohta registreerimistoimikut pole esitatud. Loe lähemalt Terviseameti veebilehel.

  • CLP-määrus:(EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist. CLP-määruse kohaselt peavad kemikaalid olema tulenevalt nende olemuslikest omadustest klassifitseeritud ja märgistatud, et kasutajal oleksid juhised toote kasutamisega seotud riskide minimiseerimiseks. Loe lähemalt Terviseameti veebilehel.

REACH-määruse ja CLP-määruse jaoks on loodud ka kasutajatugi, mis asub siin.

Kemikaaliohutusega seotud asutused

Biotsiidid aitavad tõrjuda kahjulikke organisme, mis on kahjulikud inimeste ja loomade tervisele ning kahjustavad erinevaid materjale. Biotsiidide valdkond on lai ning siia hulka kuuluvad väga erinevad tooted nagu näiteks desinfitseerimisvahendid, ehitusmaterjalide ja puidu konservandid kui ka kahjuritõrjevahendid nagu säästetõrjevahend või rotimürk.

Samas võivad biotsiidid aga oma ohtlike omaduste ja nendega seotud kasutusviiside tõttu ohustada inimesi, loomi ja keskkonda.

Euroopa Liidus on välja töötatud ühtsed nõuded biotsiididele, nende kasutamisele ja kättesaadavaks tegemisele, mille eesmärk on tagada biotsiidide kasutamisel inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse. Biotsiide tohib turul kättesaadavaks teha kui tal on vastav luba või registreerimistunnistus, mida saab kontrollida Terviseameti kodulehelt. Seda reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist ning

lisaks sellele õigusaktile kehtib Eestis biotsiidiseadus, millega on eelkõige täpsustatud biotsiidide kasutamist (kahjuritõrjet) ja kättesaadavaks tegemist Eestis. Biotsiidide kättesaadavaks tegemise kohta saab lisainfot lugeda Terviseameti kodulehelt ning kelle poole saab ka pöörduda küsimustega, mis puudutavad biotsiidide koostist, kättesaadavaks tegemise tingimusi, tootjate, importijate ja levitajate kohustusi jms.
 

Lisainfo

Detergent tähendab mistahes ainet või valmistist, mis sisaldab seepe ja/või muid pesemiseks ja puhastamiseks ettenähtud pindaktiivseid aineid. Detergendid võivad olla mistahes kujul (vedel, pulber, pasta, kang, plaat, valatud tükk, kujund jne) ning turustatud kasutamiseks või kasutuses majapidamises, asutustes või tööstuslikel eesmärkidel.

Muud detergentidena käsitatavad tooted on:

  • abipesemisvahend, mis on ette nähtud rõivaste, voodipesu jms leotamiseks (eelpesuks), loputamiseks või pleegitamiseks,
  • pesupehmendaja, mis on ette nähtud kanga pehmendamiseks pesemisega kaasnevates täiendavates protsessides,
  • puhastusvahend, mis on ette nähtud kõigi kodumajapidamises kasutatavate universaalsete puhastusvahendite jaoks ja/või muuks pindade puhastamiseks (näiteks materjalid, tooted, masinad, mehhaanilised seadmed, transpordivahendid ja nendega seotud varustus; instrumendid, aparaadid jms),
  • muud puhastus- ja pesemisvahendid, mis on ette nähtud mistahes muudeks pesemis- ja puhastusprotsessideks.

Turule lastavatele detergentidele ja nende käitlemisele kohaldatakse Euroopa parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 648/2004, 31. märts 2004, detergentide kohta.
 

Lisainfo

Kosmeetikatoode on aine või segu, mis on ette nähtud kokkupuuteks inimese keha välispinna osadega (nahk, juuksed, näo- ja ihukarvad, küüned, huuled ja välised suguelundid) või hammaste ja suuõõne limaskestadega ainult või peamiselt nende puhastamiseks, lõhnastamiseks, nende välimuse muutmiseks, nende kaitsmiseks, heas seisundis hoidmiseks või ihulõhnade parandamiseks.

Kosmeetikatoode peab tavalistes või mõistlikult ettenähtavates kasutustingimustes olema inimese tervisele ohutu. Kõik turul olevad kosmeetikatooted peavad vastama kehtestatud nõuetele.

Kosmeetikatoodete osas on Eestis pädevaks asutuseks Terviseamet. Küsimustega, mis puudutavad kosmeetikatoodete koostist, kättesaadavaks tegemise tingimusi, tootjate, importijate ja levitajate kohustusi jms, palume pöörduda Terviseameti kemikaaliohutuse osakonna spetsialistide poole.

Kosmeetikatoodete valdkonda Euroopa Ühenduses reguleerib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 1223/2009/EÜ kosmeetikatoodete kohta ja Eestis rahvatervise seadus.

Lisainfo

Teatavate ohtlike kemikaalide ja pestitsiididega rahvusvaheliseks kauplemiseks on vajalik nii selle riigi kuhu imporditakse kui ka selle riigi, kust eksporditakse nõusoleku saamine. See tuleneb Rotterdami konventsioonist ning on reguleeritud PIC määrusega

Konventsiooni eesmärgiks on edendada jagatud vastutust ning soodustada poolte koostööd ohtlike kemikaalide rahvusvahelises kaubanduses, et kaitsta inimese tervist ning keskkonda teatavate rahvusvaheliselt kaubeldavate kemikaalide ja pestitsiidide kahjuliku mõju eest ja aidata kaasa selliste kemikaalide keskkonnaohutule kasutamisele.

Täpsemat teavet Rotterdami konventsiooni ja PIC-määruse rakendamise kohta leiad Terviseameti kodulehelt.

Hea laboritava (GLP- Good Laboratory Practice) on kvaliteedisüsteem, mis käsitleb mittekliiniliste tervise- ja keskkonnaohutuse uuringute planeerimist, tegemist, kontrolli, dokumenteerimist, aruandlust ning dokumentatsiooni ja materjalide säilitamist.

GLP-d rakendatakse kõikide kemikaalide, sealhulgas ravimi ja veterinaarravimi, kosmeetikatoote, pestitsiidi, biotsiidi, toidu lisaaine ja söödalisandi koostisse kuuluva aine tervise- ja keskkonnaohutuse mittekliinilisel uuringul eesmärgiga tagada GLP-d järgivates laborites saadud andmete usaldusväärsus ja võrreldavus ning vastastikune tunnustamine.

Lisainfo

Toote ja teenuse ohutus

Üldine põhimõte on, et tooted ja teenused peavad vastama kehtestatud nõuetele ning olema sihipärasel kasutamisel ohutud nii tarbija tervisele kui ka ümbritsevale keskkonnale ning varale.

Toote ohutus

Toodete ohutust ja nõuetele vastavust reguleeritakse toote nõuetele vastavuse seadusega (TNVS). TNVS-i kohaldatakse nendele toodetele ja turujärelevalvele, mille kohta ei kehti muud seadused. Kui tootele on kehtestatud nõuded muu seadusega, kohaldatakse TNVS-i ainult nende nõuete osas, mida ei ole reguleeritud muu seadusega.

Oluline on, et toodet kasutatakse üksnes sellisel eesmärgil ja viisil, mida on tootja ette näinud. Toode võib osutuda ohtlikuks, kui seda kasutatakse mitteettenähtud ehk valel eesmärgil või viisil. Tarbija käsutuses peab olema piisavalt teavet (kasutusjuhend, teabelehed jms), et ta oskaks toodet eesmärgipäraselt ja ohutult kasutada.

Teenus

Teenus on mis tahes iseseisev majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest. Teenuse osutaja vastutab oma tegevuse ohutuse ja kvaliteedi eest ning peab täitma nõudeid, mis on esitatud konkreetse teenuse osutajale (haridus, kvalifikatsioon, vajadusel asjakohane litsents jms) ja teenusele (kui on kehtestatud õigusaktiga asjakohased nõuded).

Ohtliku teenusena käsitletakse teenust, mille osutamise viisiga seonduv viga või teenuse osutamisel kasutatava toote konstruktsioon või koostise puudus või teenuse kohta antud ebaõige, eksitav või puudulik teave võib põhjustada inimese vigastuse, mürgistuse, haiguse või muul viisil ohustada tema tervist.

Kui teenuse osutamiseks kasutatakse toodet (s.h isikukaitsevahendid), siis tuleb teenuse osutajal järgida kõiki tootjapoolseid kasutus-, hooldus- paigaldamis jms juhiseid, et tagada korrektne toote kasutamine ning selle läbi ka osutatava teenuse ohutus.

 

Erinevatele laste- ja hoolekandeasutustele ning nendes teenuse osutamisele on sotsiaalminister kehtestanud tervisekaitsenõuded. Tervisekaitsenõuete eesmärgiks on aidata kaasa tervislikuma õppe-, kasvatus- ja elamiskeskkonna loomisele. Kogu ümbritseva keskkonna riskivabaks muutmine ei ole riigiasutuse võimuses, kuid järelevalve ja riikliku sunni kohaldamise kaudu on võimalik luua eeldused laste- ja hoolekandeasutustes tervisliku keskkonna kujundamiseks.

Sotsiaalministeerium kehtestab tervisekaitsenõuded laste- ja hoolekandeasutustele ning Terviseamet teostab riiklikku järelevalvet nende nõuete täitmise üle.

Järelevalvega seonduv on leitav:

https://www.terviseamet.ee/et/keskkonnatervis/inimesele/haridusasutused

https://www.terviseamet.ee/et/keskkonnatervis/inimesele/sotsiaalteenused

Valdkonda reguleerivad õigusaktid

Ilu- ja isikuteenus on sotsiaalministri 20.12.2000 määruse nr 86 „Tervisekaitsenõuded ilu- ja isikuteenuste osutamisele“ mõistes juuksuri-, maniküüri-, pediküüri-, kosmeetika-, solaariumi- ja saunateenus. Teenust osutatakse ettevõttes, mis peab vastama nimetatud määruses kehtestatud nõuetele.

Lisainfo

Viimati uuendatud 27.10.2022