Kõrvalabi ja pikaajalist hooldust vajavate inimeste arv ühiskonnas on pidevas kasvutrendis. Prognooside kohaselt kasvab 2050. aastaks üle 65-aastaste inimeste osakaal Eesti rahvastikus kolmandikuni rahvaarvust. Juba praegu elab Eestis suur hulk tõsise tegevuspiiranguga inimesi. Rahvastiku vananedes nende inimeste osakaal tõuseb.
2020. aasta andmetel jäi täiendavaid teenuseid vajavate inimeste arv elanikkonnas vahemikku 56 000 - 75 900 inimest. Kõrvalabi ja teenuste vajadus oli seda suurem, mida vanema vanuserühmaga on tegu. Hüppeliselt kasvab kõrvalabi ja teenuste vajadus 80-aastaste ja eakamate inimeste puhul, kellest enam kui pooled kasutavad kõrvalabi ning 22% vajab enda hinnangul täiendavaid teenuseid. Umbes 18 000 Eesti inimest hindas, et nad võivad lähima 12 kuu jooksul vajada alalist ööpäevaringset üldhooldusteenust.
Hooldusvajadusest olenemata on inimese esmane valik elada endale tuttavas ja turvalises keskkonnas - kodus. Mõnele inimesele on aga ööpäevaringne üldhooldusteenus ehk hooldekodu möödapääsmatu vajadus. Kvaliteetse ja inimese tegelikule vajadusele vastava abi kättesaadavus väga tähtis.
Hooldekodu teenuse rahastamise koormus on aastate jooksul langenud peamiselt teenuse saajatele ja nende seadusjärgsetele ülalpidajatele. Kümne aasta (2011–2021) jooksul inimeste rahaline panus hooldekodu eest kasvanud 3,4 korda ja KOV-ide panus 1,6 korda.
Teenuse kõrge hind on üheks põhjuseks, miks püütakse peresiseselt ise hooldamisega toime tulla. 2021. aastal oli teenusekulu keskmiselt 852 eurot kuus ja Statistikaameti andmetel oli keskmine vanaduspension samal aastal 551 eurot. Kuna 90% hooldekodudes elavatest inimestest on 65- aastased ja vanemad, võib järeldada, et suurel osal teenuse saajatest ei kata nende peamine sissetulekuallikas (vanaduspension) ära hooldekodu kohatasu. Seetõttu peavad sageli rahaliselt panustama ka teenuse saaja perekonnaliikmed, mis mõjutab negatiivselt ka nende toimetulekut. Hooldust vajavate inimeste ülalpidajad on tööealised inimesed, kellel on esmane kohustus kindlustada oma laste ja alaealiste lastelaste ülalpidamine. Seades nad valiku ette, kas võimaldada oma vanematele professionaalset hooldust kättesaamatu hinnaga või jääda ise hooldajaks, viib tööturult välja tööjõulisi inimesi erinevatelt erialadelt. Kõikide eespool kirjeldatud probleemide lahendamiseks on ellu kutsutud hooldereform, mis jõustus 2023. aasta 1. juulist.
- Pikaajaline hooldus ja hooldereform on mõeldud inimestele, kes vajavad ühiskonnaelus osalemisel ja igapäevaeluga toimetulekul erisugust tuge. See hõlmab endas tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid, mis ennetavad inimese tervise halvenemist, võimete vähenemist ning toetavad vajadusel igapäevast toimetulekut, lastel on lisaks ka hariduse tugiteenuseid.
Seaduseelnõu
Korduma kippuvad küsimused sotsiaalkindlustusameti veebilehel
Hooldereformi infoleht
Hooldereform
1. juulist 2023 jõustunud hooldereform tähendab, et riik tuleb hoolduse eest maksmisel appi. Kui seni oli inimese katta olnud 100 protsenti hooldekodu kohatasust, siis alates 1. juulist 2023 jaguneb kohamaksumus teenust vajava inimese ja kohaliku omavalitsuse vahel.
Seda võib pidada üheks viimaste aastakümnete suurimaks, oodatumaks ja vajalikumaks reformiks sotsiaalvaldkonnas. Reformiga annab riik omavalitsustele lisaks nende tänasele rahalisele panusele täiendavad rahalised vahendid pikaajalise hoolduse korraldamiseks.
Hooldereform ei tähenda üksnes hooldekodukoha eest tasumist. Omavalitsused saavad riigi antud vahendeid kasutada nii hooldekodu teenuse kui koduse hoolduse korraldamiseks. Hoolekandes kehtiva põhimõtte kohaselt tuleb eelistada esmajärjekorras sellist abi, mis toetab inimese hakkama saamist oma kodus. Asutuspõhise hoolduse korraldamine on vajalik alles siis, kui kõrvalabi toel kodus elamine ei ole võimalik.
Inimeste osalus hooldekodukoha eest tasumisel väheneb
Riik katab edaspidi hoolduskulude osa, milleks on hooldekodu hoolduspersonali kulud. Inimese omaosaluseks jääb ülejäänu - majutus ja toitlustus hooldekodus ja muud isiklike vajadustega seotud kulud.
Omavalitsus aitab tasuda ka väiksema sissetulekuga inimese omaosalust.
Kui inimese sissetulek on keskmisest vanaduspensionist madalam (2023. aastal alla
636 euro), hüvitab omavalitsus puudujääva osa kuni inimese sissetuleku ja keskmise vanaduspensioni vaheni.
Sobiva hooldekodu saab inimene ise valida.
Kohatasud on hooldekodudes erinevad ja omavalitsusel võib olla hoolduskulude tasumisele seatud piirmäär. Piirmäär ei ole takistuseks hooldekodukoha leidmisel, kuid võib olla ebapiisav kõigis hooldekodudes hoolduskulude katmiseks ja tuleb arvestada täiendava tasumisega. Omavalitsuse piirmäärad ja hooldekodude kohatasu koos hoolduskulude suurusega on peagi leitavad asutuste kodulehtedel.
Hoolduskulude tasumise otsustab elukohajärgne kohalik omavalitsus.
Näiteks kui elukoht on registreeritud Tallinnas, aga soovite minna või juba olete teenusel Saaremaa hooldekodus, siis teenust hakkab rahastama Tallinna linn. Sotsiaaltöötaja hindab hooldusvajadust ja võib pakkuda hooldekodus hooldamise asemel kodus elamist toetavaid teenuseid. Ise kõik kulutused kattes võib edaspidigi sobivasse hooldekodusse minna. Soovitav on registreeritud elukohaandmeid üle kontrollida kas lähimas kohalikus omavalitsuses või e-rahvastikuregistris.
Kuidas rahastatakse omavalitsusi?
2023. aastal määrati riigieelarve võimalustest lähtudes kohaliku omavalitsuse üksustele toetus 39,2 milj pikaajalist hooldust vajavatele täisealistele isikutele teenuste osutamiseks. Toetus jaotatakse kohaliku omavalitsuse üksuste vahel proportsionaalselt 65–84-aastaste ja vähemalt 85-aastaste elanike arvu alusel. Sellise jaotamise eesmärgiks on anda omavalitsusele võimalus korraldada kogu vanemaealiste pikaajalise hoolduse sotsiaalteenuste teekond - ühelt vajaduspõhiselt teenuselt teisele, eelistades sealjuures kodus elamist toetavaid teenuseid.
Ööpäevaringse üldhooldusteenuse korraldamine on omavalitsuse ülesanne. Riigi poolt on seaduses määratud kohustuslikud osad sellest: hoolduskulude katmine kõigi teenust vajavatele inimestele ja väiksema sissetuleku korral hüvitise maksmine. Riigieelarvest on selleks ka hooldereformiga raha eraldatud.
Hooldereformi rahastamisel on arvestatud ka senise 20% omavalitsuse omapanusega. Kui eelarvemaht suureneb, siis omavalitsused suurendavad vajadusel ka oma panust. Omavalitsustele on jäetud otsustusõigus, kuidas täpselt ülesannet täita: nad saavad kehtestada hoolduskulude piirmäära ja hinnata, kas inimese abivajadust on võimalik paremini toetada kodus või hooldekodus.
Kuidas jagunevad hooldekodu kohatasu piirmäärad omavalitsuseti?
Sotsiaalkindlustusameti veebilehelt leiate info üldhooldusteenuse osutajate kodulehtedelt koondatud ülevaatlikest andmetest hoolduskulude ja kohamaksumuste kohta 28.04.2023.a. seisuga kui ka hoolduskulu tasumise piirmäärad.
Mida teha, kui elate hetkel oma kodus, kuid vajate hooldekodukohta?
Kui elate oma kodus ja vajate ööpäevaringset üldhooldusteenust, siis tuleb teil pöörduda registreeritud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole, kes hindab, millist abi te vajate. Otsus tehakse 10 tööpäeva jooksul taotluse esitamisest ja edastatakse teile kirjalikult.
Mida teha, kui elate hetkel hooldekodus?
Kui te juba elate hooldekodus, võtab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja teiega ise ühendust. Sotsiaaltöötaja selgitab välja teie hooldusvajaduse, kui seda pole juba varasemalt tehtud. Kui hindamine kinnitab, et vajate ööpäevaringset üldhooldusteenust, hakkab omavalitsus teie kohatasu maksmises osalema alates 1. juulist 2023. Kui sotsiaaltöötaja ei ole teiega hiljemalt juunikuuks ühendust võtnud, siis andke ise endast omavalitsusele märku.
Kuidas jaguneb tulevikus hooldekodu kohatasu?
Igal omavalitsustel on õigus kehtestada hoolduskuludele piirmäär, mis peab tagama inimesele teenuse kättesaadavuse vähemalt mõnes hooldekodus. Piirmäär ei saa olla nii madal, et üheski hooldekodus pole selliste hoolduskuludega teenust võimalik saada. Samas ei pea piirmäär katma hoolduskulusid igas hooldekodus. Inimene peab hooldekodu valikul sellest lähtuma ja tegema valiku arvestades ka iseenda ja ülalpidajate maksevõimekust. Kuna omavalitsused alles hakkavad oma piirmäärasid välja töötama, saabub täpsem selgus piirmäärade suuruse kohta eeldatavalt juunikuus. Järgnevalt toome neli näidet erinevate kulumudelite kohta. Keskmise vanaduspensioni määr, mille alusel arvestatakse täiendava hüvitise maksmist on 635,89 eurot. Alltoodud näidetes on see summa ümardatud 636ks.
Näide 1
Hooldekodu kohatasu 1200 eurot, Mari sissetulek 275 eurot, omavalitsuse hüvitatav hoolduskulu 600 eurot
Selle näite puhul saab Mari oma sissetuleku eest hooldekodu koha. Kui hooldekodu kohatasule lisaks on Maril muid kulutusi, peab ta need tasuma kas oma kogutud säästudest, vara arvelt saadavast tulust või toetuma ülalpidajate abile.
Näide 2
Hooldekodu kohatasu 1500, Kadri sissetulek 275, omavalitsuse hüvitatav hoolduskulu 600, rakendub täiendava hüvitise piir, sest kulu ületab keskmise vanaduspensioni ja Kadri sissetuleku vahet
Selle näite puhul tuleb Kadril oma sissetulekule lisaks tasuda, sest rakendub täiendava hüvitise piir, millest omavalitsus rohkem ei pea tasuma. Kadril tuleb hooldekodu kohatasu katmiseks tasuda oma sissetulekule lisaks 264 eurot ja kui tal ka muid kulutusi, peab ta kõik need kulud tasuma kas oma kogutud säästudest, vara arvelt saadavast tulust või toetuma ülalpidajate abile.
Näide 3
Hooldekodu kohatasu 1100, Jüri sissetulek 600, omavalitsuse hüvitatav hoolduskulu 400
Selle näite puhul tuleb Jüril oma sissetulekule lisaks tasuda, sest rakendub täiendava hüvitise piir, millest omavalitsus rohkem ei pea tasuma. Jüril tuleb hooldekodu kohatasu katmiseks tasuda oma sissetulekule lisaks 64 eurot ja kui tal ka muid kulutusi, peab ta kõik need kulud tasuma kas oma kogutud säästudest, vara arvelt saadavast tulust või toetuma ülalpidajate abile.
Näide 4
Hooldekodu kohatasu 1500, Tiia sissetulek 900, hüvitatav hoolduskulu 500. Tiia sissetulek on kõrgem kui keskmise vanaduspensioni suurus, omavalitsus täiendavat hüvitist ei maksa
Selle näite puhul on Tiia sissetulek kõrgem kui keskmise vanaduspensioni suurus ja tal puudub õigus omavalitsuse täiendavale hüvitisele. Tiial tuleb hooldekodu kohatasu katmiseks tasuda oma sissetulekule lisaks 100 eurot ja kui hooldekodu kohatasule lisaks on Tiial muid kulutusi, peab ta kõik need kulud tasuma kas oma kogutud säästudest, vara arvelt saadavast tulust või toetuma ülalpidajate abile.
Kas hooldekodukoha saab tulevikus pensioni eest?
Inimeste osalus hooldekodukoha eest tasumisel väheneb. Riik katab edaspidi hoolduskulude osa, milleks on hooldekodu hoolduspersonali kulud. Inimese omaosaluseks jääb ülejäänu - majutus ja toitlustus hooldekodus ja muud isiklike vajadustega seotud kulud. Arvestuslikult saab 2023. aasta keskmise vanaduspensioniga, umbes 700 euroga omaosaluse kulud kaetud. Kui inimese sissetulek on keskmisest vanaduspensionist madalam (2023. aastal alla 636 euro), hüvitab omavalitsus puudujääva osa kuni inimese sissetuleku ja keskmise vanaduspensioni vaheni.
Mille eest omavalitsus edaspidi maksab?
Hooldekodu kohatasust hoolduskulu osa hakkab tasuma kohalik omavalitsus. Hoolduskulude hulka kuuluvad hooldustöötajate ja abihooldustöötajate tööjõukulud ja tööriietuse, tervisekontrolli ja koolituse kulud. Hooldekodu peab need kulud teenuse saaja kohta välja arvestama ja avalikustama.
Inimese enda või tema lähedaste katta jääb ülejäänu ehk majutus, toitlustus ja muud isiklikud kulud.
Omavalitsused võivad seada hoolduskuludele piirmäära. Piirmäär peab tagama, et inimesel on võimalik valida vähemalt mõne hooldekodu vahel, kus omavalitsuse tugi katab hoolduskulu.
Kas planeeritavatel muudatustel on mõju teenuse kvaliteedile?
Teenuse sisule ning hooldusteenust vahetult osutavate töötajate ja teenuse saajate suhtarvule kehtestatakse täpsemad nõuded, mille läbi paraneb ka kvaliteet. Suureneb hoolduspersonali arv teenuse saajate kohta, mis võimaldab vähendada töötajate koormust ja senisest rohkem aega pühendada igale teenuse saajale.
Mida peab inimene ise või tema lähedased toetuse saamiseks tegema?
Omavalitsuse rahastamise eelduseks on hinnatud teenuse vajadus. Kohalik omavalitsus selgitab iga inimese puhul välja, kas abi saab paremini tagatud koduste teenustega või ööpäevaringselt hooldekodus elades. Abi saamiseks tuleb võtta ühendust selle valla või linna sotsiaalosakonnaga, kus abi vajav inimene rahvastikuregistri järgi elab. Peale omavalitsusega kontakti võtmist jagab sotsiaaltöötaja täpsemat infot edasistest sammudest. Inimesed, kes praegu juba elavad hooldekodus, ei pea ise hakkama omavalitsuste poole pöörduma – omavalitsused koostöös hooldekodudega püüavad nad ise üles leida. Kuna hooldekodudes on täna teenusel ligi 10 000 inimest ja omavalitsusi 79, siis võtab see protsess aega. Kui omavalitsus pole juunikuuks hooldekodus elava inimese või tema lähedasteni jõudnud, siis tuleks sellest teada anda kas hooldekodule või omavalitsusele.
Elukohajärgne omavalitsus on see, kuhu inimene on rahvastikuregistri andmetel registreeritud. Näiteks Teie elukoht on registreeritud Tallinnas, aga soovite minna või juba olete teenusel hooldekodus, mis asub Saaremaal, siis teenust hakkab rahastama Tallinna linn, mitte Saaremaa, kus hooldekodu asub. Vahel võib juhtuda, et inimesel (ta enese teadmata) puudub rahvastikuregistri järgne elukoht. Oma registrijärgset elukohta saate kontrollida lähimas kohalikus omavalitsuses või e-rahvastikuregistri kaudu, identifitseerides end ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID abil. Rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmeid muudab üldjuhul kohalik omavalitsus.
Hooldereformi korduma kippuvad küsimused
1. juulist 2023. jõustunud hooldereformi korduma kippuvad küsimused oleme koondanud sotsiaalkindlustusameti veebilehele. Lehelt leiab täpsustatud küsimusi hooldereformi rahastamise, teenuskoha maksumuse ja kulude avalikustamise, kulude tasumise piirmäära, abivajaduse hindamise ja haldusotsuste, tööjõu ning riigipoolse rahastuse arvestuse kohta kohalikele omavalitsustele. Korduma kippuvad küsimused leiad klikkides siia.
Teekond hooldereformini
Ligi veerand täisealistest on seotud lähedase hooldamise või abistamisega.
2021. aastal valminud uuringu andmetel, hooldab või abistab 16-aastastest ja vanematest Eesti elanikest 22 protsenti ehk hinnanguliselt 230 000 inimest mõnda pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest, kelleks kõige sagedamini on koduseks toimetulekuks abi vajav eakas lähedane. Neist ligi kolmekümmend tuhat inimest panustab selleks nädalas üle 40 tunni.
Suurel hulgal inimestel on väga suur hoolduskoormus
Oma leibkonnaliiget abistab või hooldab üle 20 tunni nädalas enam kui 40 000 inimest. Nelikümmend tundi või enam abistab või hooldab oma lähedasi ca 25 000 inimest, selgub elanike tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuringust
Kodus elamist toetavate teenuste vajadus on palju suurem
Katmata teenuse vajadus on hinnanguliselt 50 000 inimesele, sh 20 000 inimest vajaksid koduteenust, mida neil praegu pole võimalik saada.
Hoolekandestatistika näitab, et kui ööpäevaringset üldhooldusteenust saavate inimeste arv on pidevalt kasvanud, siis koduteenuse saajate arv on püsinud aastaid samas suurusjärgus.
Täisealisi abivajadusega inimesi on väga palju
2020. aastal tundis end ca 70 000 inimest igapäevategevustes oluliselt piiratuna (vanusegrupis 16-aastased ja vanemad). Mõõdukaid piiranguid tundis samas vanuses elanikest ca 160 000 inimest. 16-aastastest ja vanematest elanikest ca 180 000 inimest kasutas terviseprobleemi või tegevuspiirangu tõttu lähedaste või tuttavate kõrvalabi.
Olukorra parandamiseks on pikaajalise hoolduse süsteemile tehtud nelja aasta jooksul mitmeid ettepanekuid
Vaata videost, mida on plaanis pikaajalise hoolduse arendamiseks teha uuel eurotoetuste perioodil:
2017. aastal esitas sotsiaalministeerium valitsusele ettepanekud rahastada nelja esmast hoolduskoormust vähendavat abinõu:
- päeva- ja nädalahoiu teenuse pakkumine erihoolekande klientidele;
- dementsuse diagnoosiga eakatele suunatud teenuste kvaliteedi parandamine ja pakkumise laiendamine;
- esmatasandi hoolduse koordinatsioonisüsteemi piloteerimine ja vajaliku kompetentsi arendamine ning
- tasustatud hoolduspuhkuse kehtestamine sügava puudega inimese töötavale pereliikmele.
Tulemus: Kõik ettepanekud said rahastuse ja on tänaseks ellu viidud.
2018. aastal esitas Sotsiaalministeerium valitsusele kontseptsiooni ühtse pikaajalise hoolduse süsteemi loomiseks Eestis, lähtudes sealjuures hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma poolt väljatöötatud poliitikasuunistest.
Tulemus: Valitsus võttis kontseptsioonis toodud ettepanekud teadmiseks ning pani Sotsiaalministeeriumile koostöös Rahandusministeeriumiga ülesandeks töötada välja pikaajalise hoolduse süsteemi loomiseks vajalike meetmete rakendus- ja rahastusskeemid ning esitada 2020. ja 2021. aasta riigi eelarvestrateegia koostamisel nimetatud rahastusskeemidele vastavad rahastustaotlused.
2019. aastal esitati valitsusele täpsustused seoses pikaajalise hoolduse reformi riigi eelarvestrateegia lisataotlusega ning pakuti välja välja alternatiivne rahastusskeem, kasutades reformi rahastamiseks ka Euroopa Liidu struktuurfondide vahendeid.
Tulemus: Valitsus andis Sotsiaalministeeriumile koostöös Rahandusministeeriumiga ülesandeks töötada välja pikaajalise hoolduse süsteemi loomiseks vajalike meetmete rakendus- ja rahastusskeemid ning esitada need valitsusele otsustamiseks 2019. ja 2020. aastal. Esimesed muudatused olid planeeritud jõustuma aastast 2021, kuid COVID kriisi tõttu lükkusid need tähtajad edasi.
2019. aasta lõpus esitas sotsiaalministeerium valitsusele analüüsi ja ettepanekud pikaajalise hoolduse korralduse (meetmete rakendus- ja rahastamisskeemid) ja erivajadusega inimeste poliitika ajakohastamise kohta. Konkreetsete lahendusettepanekute väljatöötamiseks loodi 2019. aastal sotsiaalministeeriumi juurde pikaajalise hoolduse süsteemi loomiseks ja erivajadusega inimeste poliitika ajakohastamiseks seitse teemapõhist töörühma.
Tulemus: Valitsus kiitis pikaajalise hoolduse teenuste korraldamiseks heaks kohalike omavalitsuste ja riigi partnerlusmudeli. Pikaajalise hoolduse süsteemi uutel alustel rakendumiseks sai sotsiaalministeerium ülesandeks esitada vastavalt tehtud ettepanekutele kooskõlastusringile seaduseelnõu.
2021. aastal esitas sotsiaalministeerium valitsusele memorandumi, milles anti ülevaate pikaajalise hoolduse ja omastehooldusega seotud tegevustest ja küsisime 2021. aastal ametisse nimetatud valitsuselt mandaati jätkata pikaajalise hoolduse teenuste süsteemi korrastamist kohalike omavalitsuste ja riigi partnerlusmudeli seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse koostamisega ning saada valitsuse toetus omastehooldajate toetamiseks tehtud ettepanekutele. Lisaks rõhutati vajadust leida riigieelarvest lisavahendeid pikaajalise hoolduse teenuste osutamiseks, sh üheks olulisemaks ettepanekuks on väljapool kodu osutatava üldhooldusteenuse rahastamise muutmine, mille kohaselt jaguneks teenuse rahastamine inimese ja avaliku sektori vahel.
Tulemus: Valitsus võttis ettepanekud teadmiseks, kuid rahastusotsuseid ei tehtud. Nende juurde lubati tagasi tulla sügisel riigieelarve strateegia läbirääkimiste raames.
- 2022. aasta aprillis saatis sotsiaalministeerium avalikule kooskõlastamisele sotsiaalhoolekande seaduse väljatöötamise kavatsuse, millega pakuti välja tulevase hooldereformi esialgsed suunad.
- 2022. aastal esitas sotsiaalministeerium sotsiaalhoolekande seaduse muudatused, millega vabastati lapselapsed vanavanemate ülalpidamiskohustusest. Eelnõuga viidi sisse kokku üle 70 muudatuse, mis kiirendasid abi kättesaadavust, lihtsustas asjaajamist ja lõi hoolekandes parema õigusselguse. Eelnõuga astuti esimesed olulised sammud pikaajalise hoolduse süsteemi korrastamise suunas.
- 2022. aasta septembris kiitis Vabariigi Valitsus heaks hooldereformi eelnõu, millega tehakse 1. juulist 2023 hooldekodukoht kättesaadavaks keskmise pensioni eest. Lisaks tõstetakse eelnõuga üldhoolduse kvaliteeti ja parandakse ka koduhoolduse kättesaadavust. 2023. aastal investeerib riik hoolekandesse ja kodus elamist toetavatesse teenustesse 40 miljonit eurot ja sealt edasi vähemalt 57 miljonit eurot aastas.