Carri Ginteri, Allar Jõksi ja Neeme Tõnissoni (Eesti Arstide Liit) eile õhtul avaldatud artikkel kirjeldab süsteemi, mis justkui hakkaks inimestele hindeid panema ja nende elu üle otsustama. See ei vasta tõele. Olemasolevate tervishoiu andmete põhjal tervishoiu infosüsteemi lisanduv riskitunnus aitab märgata ja proaktiivselt abi pakkuda näiteks eakale, kellel on mitu kroonilist haigust, kuid kes ei osta oma retsepte välja ja kodus tihti kukub ning satub EMO-sse. Kas abi vastu võtta, on inimese enda otsus – mitte midagi ei otsustata ega tehta tema tahte vastaselt.
Tervise- ja sotsiaalsüsteem toimetavad täna kui eraldi silotornid ning just kõige raskemas seisus inimesed kipuvad kukkuma kahe süsteemi vahele, sest nad ei pruugi ise osata ega jaksata abi otsida. TERVIKute eelnõu on osa probleemi lahendamisest.
Riskitunnus aitab seejuures võimalikku abivajadust märgata, kuid inimese olukorra selgitab välja ja vajaliku abi aitab korraldada terviseteejuht. Sarnane süsteem on juba aastaid kasutusel perearstidel ja osa nende kvaliteedisüsteemist. Küllap on mõnigi inimene kogenud, et perearst talle helistab ja vastuvõtule kutsub. Need kutsed ei tule suvaliselt, vaid samuti lähtudes hinnangust, mille alus on tervishoiukorraldamise seadus.
Selline lähenemine ei ole maailma mõistes uus lahendus, kuid mõistan, et see tekitab küsimusi. Eelnõu on praegu Riigikogus ja see on aruteludeks igati õige koht.
Selgitan siiski mõningaid artiklis toodud väiteid, mis võivad tekitada lugejas väärarusaamu.
Riskitunnus ei otsusta inimese eest
Esiteks: Kogu Eesti elanikkonda ja tema terviseandmeid ei sisestata kuhugi uude süsteemi. Inimeste terviseandmed on juba tervise infosüsteemis olemas. Riskihinnang moodustatakse olemasolevate andmete pealt kõigile selleks, et leida abivajajaid , sest me ei tea ju ette, kes nad on. See aitab paremini juhtida tervishoiu tööjõudu ja ressurssi ning saavutada inimestele paremaid tervisetulemusi. Riskitunnust näevad lisaks inimesele endale ainult inimese perearst ja pereõde, raviarst ning vajadusel ka inimest aitav kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja või lastekaitsetöötaja, muudele isikutele võib inimene ise juurdepääsu anda, kui soovib, aga nõuet selleks pole.
Teiseks: Riskitunnuse automaatne arvutamine ei riku inimeste õigusi, sest võimalikku abivajadust märgata ja inimesele teenust osutada on kaks eri asja. Nõusolekut ei kasutata riskitunnuse seadusliku leidmise alusena. Üksnes riskitunnuse põhjal ei tohi teenust alustada, muuta ega lõpetada ning see ei too inimesele kaasa muid õiguslikke tagajärgi. See piirang on eelnõus sõnaselgelt kirjas, mitte pelgalt lubadus. Eelnõu annab ka õiguse keelata tervise infosüsteemi kaudu riskitunnuse leidmiseks vajalik andmetöötlus.
Samuti ei ole riskitunnus automaatne otsus IKÜM artikli 22 tähenduses. Tunnus leitakse automaatselt, kuid see ei otsusta inimese eest midagi. See ei too kaasa otsest õiguslikku tagajärge nagu automaatne otsus IKÜM mõttes nõuab. Abivajadust hindab spetsialist ja abi vastuvõtmise otsustab inimene. Riskitunnus on üksnes tööriist leidmaks abivajajad. Selle alusel ei osutata automaatselt abi.
Kolmandaks: Arstile usaldatud teavet ei avata üldiseks kasutamiseks, see ei hakka mingit oma elu elama. Eelnõu ei ava terviseandmeid üldiseks kasutamiseks, vaid loob senisest turvalisema ja kontrollitavama infovahetuse inimest abistavate sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna spetsialistide vahel olukordades, kus inimene vajab koordineeritud tuge.
Andmeid tohib kasutada ainult inimese abistamiseks
Neljandaks: Märkamislehega annavad spetsialistid teada võimalikust abivajadusest, asendades juhusliku telefoni- või e-kirjapõhise teavitamise struktureeritud ja turvalise vormiga. See vähendab, mitte ei suurenda, meelevaldse info liikumise riski. Sinna kantakse inimese ja perearsti andmed, riskitunnus, mure lühikirjeldus ning abi vajamise põhjendus. See ei ole otsus ega käivita automaatselt teenust.
Viiendaks: Väide, et riskihinnangut saab kasutada hiljem muudel eesmärkidel ja inimese vastu, on alusetu. Riskitunnust tohib kasutada ainult abivajaduse märkamiseks ja hindamiseks ning abi koordineerimiseks. Andmetele pääsevad ligi üksnes need, kes vajavad neid seaduses ette nähtud tööülesannete täitmiseks. Ligipääsud on piiratud, kasutamine logitakse ja säilitamisel on tähtajad.
Kuuendaks: Tervishoiuvälistele asutustele ei avata tervise infosüsteemi. Loodav eraldi heaolu infosüsteem väldib vajadust anda terviseteejuhtidele ja sotsiaaltöötajatele põhjendamatut ligipääsu tervise infosüsteemile. Abistamiseks vajalikud andmed koondatakse piiratud eesmärgiga keskkonda. Iga spetsialist näeb üksnes oma ülesande täitmiseks vajalikku infot.
Seitsmendaks: Riskitunnus ei kohusta inimest midagi tõestama ega ümber lükkama. Riskitunnus ja märkamisleht ei määra õigusi, kohustusi ega teenuste saamist, see ei ole otsus. Kui inimene abi ei soovi, koordinatsiooniteenust ei alustata. Kui ta abi soovib, hinnatakse tegelikku olukorda koos temaga. Heaoluplaan kinnitatakse inimese või tema seadusliku esindaja osalusel. Plaani näeb terviseportaalis ja saab vajadusel ka paberil. Inimesel on õigus riskitunnuse koostamine keelata ja eelnõu menetlemise käigus kaalume võimalust, et inimene võib lasta ka enda riskiskoori kustutada.
Terviseteejuht aitab inimesel vajaliku abini jõuda
Kaheksandaks: Reform ei vähenda patsiendi õigusi, hoopis vastupidi. Reformi üks keskseid põhimõtteid on just nimelt suurendada inimese osalust oma tervise ja heaolu juhtimises. Inimese roll muutub senisest aktiivsemaks: ta osaleb oma heaoluplaani koostamisel, näeb oma andmeid ja saab teenusest loobuda. Inimesele antakse võimalus enda tervise üle otsustada, andes talle teadlikkust ja oskusi juurde.
Üheksandaks: Terviseteejuht ei hakka asendama arsti ega sotsiaaltöötajat, vaid täidab seni killustunult või juhuslikult täidetud koordinatsioonirolli. Arst vastutab jätkuvalt diagnoosi ja ravi eest. Omavalitsuse sotsiaaltöötaja hindab sotsiaalset abivajadust ja määrab teenused.
Kümnendaks: Eelnõu ei loo KOVidele uusi kohustuslikke teenuseid ega muuda nende juba olemasolevaid sotsiaalhoolekande seadusest tulenevaid ülesandeid. Koordinatsiooniteenust rahastab Tervisekassa. Säästu näeme välditava EMO abi ja haiglaravi ning dubleeriva töö vähendamisest. Omavalitsuste koormust ja teenuste kasutust jälgime ja vajadusel korrigeerime rahastust või töökorraldust.
Reformi on ette valmistatud kümme aastat
Reformi ettevalmistamine on kestnud kümme aastat, läbi on viidud mitmeid pilootprojekte ja kaasamisi on toimunud mitmes etapis. Kohtumisi on toimunud pea igas maakonnas ja korduvalt huvirühmadega. Väljatöötamiskavatsusele andis tagasisidet 41 organisatsiooni. Eelnõu mõlemad versioonid saadeti muu hulgas omavalitsuste, perearstide, haiglate, sotsiaaltöö ja puuetega inimeste esindajatele ning Eesti Arstide Liidule. Arstide liit riskihinnangu küsimust oma tagasisides kahjuks esile ei tõstnud. Küll aga on tagasiside põhjal muudeti rollijaotust, IT-lahendust, terviseteejuhi ülesandeid, sihtrühma ja rakendustähtaegu. See, et nii suure ümberkorralduse puhul on erimeelsusi, on loomulik ja ei tähenda kaasamise puudumist.
Põhiseadus seab riigile kohustuseks kaitsta inimese tervist ja aidata teda toimetulekuraskuste korral. Juba täna pakutakse selleks mitmesuguseid teenuseid, kuid need ei pruugi jõuda õigel ajal õige inimeseni. Abi peab olema päriselt kättesaadav ka sellele, kes ei oska või ei jaksa seda ise otsida. Seega oleme jõudnud punkti, kus riigi kohustus ei piirdu juba tekkinud probleemide lahendamisega, vaid hõlmab ka ennetamist ning märkamist. Me ei saa oodata, kuni inimese mure muutub kriisiks, ega jätta abi saamist sõltuma tema elukohast või asjaajamisoskusest. Riigi ülesanne on abivajadust varakult märgata ja vajalikku tuge pakkuda, inimese õigus on otsustada, kas ta selle vastu võtab. Just seda soovime TERVIKute eelnõuga saavutada.
Autor: Anniki Lai, Sotsiaalministeeriumi tervisevaldkonna asekantsler
Artikkel on ilmunud Postimehes 14.10.2026
Loomise kuupäev: 15.10.2026
