Eesti residentuurikorralduses on käimas oluline muutus. Mitmeid aastaid toimus residentuurikohtade määramine kolmikrakendis: ülikool, erialaliidud ning Sotsiaalministeerium vaatasid koos üle haiglate ettepanekud, varasemate aastate täitumise ning riigieelarve võimalused. Selle põhjal lepiti kokku, mitu residentuuriõppe kohta igal erialal avatakse. Tegemist oli sisuliselt eksperthinnangutel põhineva protsessiga, kus erialade vajadust hinnati professionaalse kogemuse ja läbirääkimiste kaudu, kuid tervisevajaduste ja tööjõupakkumise süsteemne sidumine jäi tagasihoidlikuks.
Kuigi süsteem oli toimiv ja tagas sidusrühmade kaasatuse, oli selle tuum professionaalne hinnang ja kogemus, mitte tervisevajadustel ja tööjõumudelite prognoosidel põhinev analüüs. Selline lähenemine tähendas, et residentuurikohtade planeerimine jäi osaliselt reaktiivseks, vastates eelmise aasta kogemusele, mitte tuleviku prognoosile.
2025. aastast algas liikumine teaduspõhise ja kvantitatiivset prognoosi kasutava mudeli poole. Esimeseks suureks testjuhtumiks sai perearsti residentuuri planeerimine, kus kasutati Euroopa Komisjoni rahastatud HEROES prognoosimudelit. HEROES mudeli kasutamine tähistab esimest sammu süstemaatilise planeerimise ühtlustamise suunas, kus otsused tuginevad teaduslikult valideeritud metoodikale.
Eestis läbiviidud HEROES pilootprojekt peremeditsiini kohta tõi välja, et ainuüksi pensionile minevate perearstide asendamiseks on vaja igal aastal vastu võtta ca 50 residenti: see on miinimumnõue süsteemi säilitamiseks. Piloot kinnitas, et senise kolmikmudeli tugevustele (erialade kogemus ja eksperthinnang) tuleb lisada süsteemne, kvantitatiivne ja rahvastikupõhine analüüs, et tagada Eesti tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus.
Andmed on hõredamad kui mudel
Piloot paljastas ka, kui auklik on meie tegelik andmepilt. Terviseameti ja registrite töökohapõhised andmed ei näita täna adekvaatselt, mitut kohta üks arst tegelikult katab, kui suure koormusega ta töötab või kui sageli vahetatakse eriala. Prognoosimudel on vaid nii hea, kui andmed, millele see toetub – ja praegu on meie andmed mudelist nõrgemad.
Kui meil puudub täpne pilt tegelikust töökoormusest, ei aita ka see, kui suurendame paberil residentuurikohti. Noor arst ei liigu automaatselt sinna, kus teda tabeli järgi kõige rohkem vaja on. Juba täna on Eestis piirkondi, kus kümned nimistud on püsiva arstita ning struktuurne puudujääk ulatub koos pensioniealiste asendusvajadusega üle saja arsti.
Kolm sammu lahenduseni
Sel aastal avati küll rekordilised 204 residentuurikohta - eelkõige kriitilistes valdkondades nagu peremeditsiin, sisehaigused, psühhiaatria ja erakorraline meditsiin. See on õige suund, kuid alles pool rehkendust. Et residentuuripoliitika päriselt toimiks, on vaja astuda kolm sammu, mida ei saa enam edasi lükata.
Andmed on vaja teha korda
Töökoormused, mitme koha pidamine ja erialavahetused tuleb koondada ühtsesse süsteemi ja siduda tervishoiuasutuste arengukavadega. Ilma arusaamata, milliseid teenuseid ja kus riik tegelikult pakkuda suudab, on tööjõu planeerimine vaid oletamine.
Toetav töökultuur muutugu prioriteediks
Regionaalseid residentuurikohti ei saa luua tühja koha peale. Ilma taristu, motiveeritud (ja tasustatud) juhendajate ning toimivate meeskondadeta kogeb noor arst vaid ülekoormust ja lahkub.
Erialade atraktiivsuse tõstmine
Kampaaniate asemel tuleb analüüsida juurpõhjuseid – miks psühhiaatria või erakorralise meditsiini eriala ei tõmba piisavalt noori. Tulemused tuleb siduda konkreetsete muudatustega töötingimustes ja palgas.
HEROES võib anda vajaliku süsteemsuse, kuid sellest on kasu ainult siis, kui andmed, regionaalne võimekus ja erialade atraktiivsus toetavad mudeli järeldusi. Residentuur ei tohi lähtuda tabeli ilust, vaid tervishoiu tegelikest vajadustest.
Katrin Kivisilla artikkel ilmus originaalis 10.12.2025 Meditsiiniuudistes .
Loomise kuupäev: 11.12.2025
