Kristiina Luht: Ohvriabi on ühiskonna turvavõrgustiku oluline osa, mis aitab katkestada vägivalla ahela

Küsimus ei ole selles, kas meil on võimalik neid teenuseid piisavalt rahastada, vaid selles, kas meil on võimalik neist loobuda. Muidugi, see vajadus oleks olemata kui vägivallatsejad enam ei vägivallatseks. Aga see on üks teine arutelu. Täna räägin ohvrite aitamisest.

• Ohvriabi sai 2025. aastal ligi 20 000 pöördumist. Tugiliinide kaudu nõustati pea 11 000 korral. 
• Psühholoogilist abi anti u 2300-le inimesele. 
• Naiste tugikeskustest sai abi ligi 1900 naist ja üle 1900 lapse. Umbes 280 vägistamise ohvrit sai abi seksuaalvägivalla kriisiabikeskustest. 

Need arvud räägivad selget keelt: teenused ohvritele on hädavajalikud.

Varajane sekkumine päästab elusid. 2019-2023 hukkus Eestis 27 inimest oma lähedase käe läbi, kuigi sekkumine oleks võinud nii mõnegi elu ilmselt päästa. Sekkumiseks on vaja infot juhtumi kohta, aga ka tipptasemel teenuseid ja kiiret reageerimist. Kõrge riskiga juhtumeid, kus kaalul on inimese tervis või isegi elu, lahendatakse Eestis MARAC-mudeliga, mis ühendab ohvriabi, politsei, prokuratuuri, kohaliku omavalitsuse, lastekaitse ja naiste tugikeskuste teadmised ning tegevuse. Mudel ei toimi iseenesest, ja lisanduvate teenusteta jääb see poolikuks.

Naiste tugikeskus võib olla esimene koht, kuhu inimene julgeb pöörduda. Seal saadud nõustamine ja praktiline abi aitavad vägivallaringist väljuda enne, kui olukord muutub eluohtlikuks. Naiste tugikeskuse teenus on praegu eriti keerulises olukorras. Eelarve tegi viimase korraliku kasvu 2019. aastal. Paljud tugikeskuste spetsialistid on pühendanud sellele tööle märkimisväärse osa oma professionaalsest elust. Samal ajal seisab sektor silmitsi väljakutsega, kuidas hoida ja kasvatada kvalifitseeritud tööjõudu olukorras, kus töökoormus on suur ning juhtumid muutuvad järjest keerukamaks.

Jätkusuutlik rahastus ei tähenda üksnes teenuse säilitamist, vaid ka investeeringut inimestesse, kes seda teenust pakuvad. Kui soovime, et abi oleks inimestele kättesaadav ka viie või kümne aasta pärast, peame looma tingimused, mis kutsuvad valdkonda uusi spetsialiste. Sama puudutab ohvriabitöötajaid, kes pakuvad ohvritele üle kogu Eesti nõustamist, abi suhtlemisel teiste asutustega, juhtumikorralduseni välja. Piisav ja stabiilne rahastus võimaldab pakkuda konkurentsivõimelisemaid töötingimusi ning kasvatada uut põlvkonda spetsialiste, kelle õlul hakkab tulevikus olema vägivallaohvrite toetamine.

 Iga ennetatud vägivallajuhtum tähendab mitte ainult päästetud elu, vaid ka väiksemaid kulusid tervishoiule, õigussüsteemile ja sotsiaalhoolekandele. Oluline on ka mõista, et abi ei osutata kunagi ainult ühele inimesele. Vägivalla mõju ulatub laste ja kogukonnani. Statistikaameti järgi on ligi 41 protsenti naistest elu jooksul kogenud paarisuhtes vägivalda. Vägivalla tunnistajaks olevad lapsed kannavad selle mõju endaga aastaid. Uuringud näitavad, et lapsepõlves kogetud või pealt nähtud vägivald suurendab hilisemaid tervise-, käitumis- ja toimetulekuprobleeme ning võib soodustada vägivalla kordumist järgmistes põlvkondades.

Seetõttu ei ole ohvriabi ainult kriisiteenus. See on ühiskonna turvavõrgustiku oluline osa, mis aitab katkestada vägivalla ahela. Teenuste kärpimine või katkestamine ei tähendaks probleemide kadumist, nende lahendamine muutuks hiljem lihtsalt kallimaks ja keerulisemaks, aga ka valusamaks. Kui soovime turvalisemat Eestit, peame hoidma ja tugevdama teenuseid, mis päästavad elusid juba täna, ennetades homseid tragöödiaid.