Artikli tekst esitati 21.02.23 kõnes Riigikogule.
Austatud Riigikogu esimees, lugupeetud riigikogu liikmed, head kolleegid vaimse tervise valdkonnast,
Mu on hea meel, et seekordne Eesti Inimarengu Aruanne keskendub just vaimse tervise teemale ning saadab sellega ühiskonda signaali, et vaimne tervis on oluline ning sellel on mõju kogu ühiskonna toimimisele. Suur tänu ja tunnustus kõigile autoritele.
Koroonakriis tõi rambivalgusesse selle, mida valdkonna spetsialistid ammugi teadsid – meie vaimse tervise abisüsteem ei vasta elanikkonna vajadustele, ja seda mitte ainult kriisis, vaid ka n-ö rahuajal. Pilt oli halb, aga see, et ta lõpuks päevavalgele tuli ja sellele järgnesid konkreetsed teod, on kahtlemata hea.
2021. aasta aprillis sai valitsuse heakskiidu pikalt oodatud ja ettevalmistatud Vaimse tervise roheline raamat ja 2022. aastal alustas Sotsiaalministeeriumis tegutsemist vaimse tervise osakond. Kuigi osakond on noor, on tänaseks siiski juba üht-teist ette näidata. Leevendamaks spetsialistide põuda oleme rahastanud kliiniliste psühholoogide ja psühholoog-nõustajate kutseaastat. Inimestele vaimse tervise teenuste lähemale toomiseks oleme aasta jooksul toetanud kohalikke omavalitsusi ja tervisekeskuseid enam kui miljoni euroga ning psühholoogilist nõustamist, pere- ja loovteraapiat ja muude teenuste pakkumist võimaldav toetusvoor jätkub ka sel aastal. Tervishoiusüsteemis psühholoogilise ravi korralduse loogilisemaks ja patsiendisõbralikumaks muutmiseks valmistasime ette muudatused tervishoiuteenuste korraldamise seaduses ning siinkohal tahan tänada ja tunnustada Riigikogu liikmeid, et need muudatused ka vastu võetud said.
Oleme praegustes kriisides pidanud tegutsema paljuski kui start-up, ehitama lahendusi nii-öelda käigu pealt. Küllap on see osalt paratamatu, kuid parim, mis me praeguses olukorras teha saame, on õppida ja luua tulevikuks paremad ja vastupidavamad abisüsteemid.
Abiks tulid meile rahvusvahelised organisatsioonid, kel kogemusi paljudest kriisikolletest. Üks tähtsamaid sõnumeid neilt on olnud, et psühhosotsiaalne tugi sõjapõgenikele ei alga spetsialisti juures, vaid empaatilisest, inimlikust suhtumisest mistahes olukorras. On oluline, et teenused sõja eest pakku tulnud inimestele oleksid korraldatud nende heaolu ja inimväärikust arvestataval moel ning et neid aitavad inimesed oleksid selleks ette valmistatud. Teame ka rahvusvahelisest praktikast, et sel moel pakutav tugi aitab paljuski ära hoida raskemate häirete teket. Esmast psühhosotsiaalset tuge saab anda pea igaüks ning ettevalmistus selleks ei ole pikk ega keerukas. Sotsiaalministeerium koostöös Sotsiaalkindlustusametiga on kavandamas juba sel aastal psühholoogilise esmaabi koolituste viimist eri valdkondade, sh kohaliku omavalitsuse tasandil tegutsevate esmareageerijateni.
Teha on loomulikult mõõtmatult rohkem kui tehtud, sestap oleme operatiivse tegutsemise kõrval silmas pidanud ka pikka plaani ning koostanud vaimse tervise tegevuskava. See tähendab, et oleme enam kui 100 valdkonna spetsialisti ja erialaorganisatsiooni esindajaga läbi arutanud ja kokku leppinud järgnevate aastate prioriteetsed tegevussuunad. Vaimne tervis ei ole meie ühiskonnas olnud varem fookuses, mistõttu aasta-paariga kõiki murekohti kohe lahendada ei saa. Sestap on ülioluline saada valdkonnas ühtmoodi aru, mis on esmatähtis ja kiireloomuline ja mis kannatab veel oodata.
Toon välja mõned aspektid lähiaastate plaanist. Meie kaugemaks sihiks on jõuda tervikliku vaimse tervise süsteemini, kus toimivad üheaegselt kõik osad, alates inimeste endi võimest end hoida ja vajadusel aidata, kogukonna ja esmatasandil kättesaadavatest teenustest kuni kõige keerukama arstiabini välja. Kõik osad on võrdselt tähtsad ja hetkel pole üheski neis pilt liiga hea, kuid mõnel pool, nagu näiteks vaimse tervise esmase abi kättesaadavus, on puudus eriti suur ja see kasvatab survet ka teistele süsteemi osadele.
Me peame oluliselt laiendama teenuste paletti. Rääkides abist kipume liiga tihti mõtlema kliinilise psühholoogi või psühhiaatri peale. Esmase ja taastusabi andja ei pea olema ilmtingimata psühholoog, abi võib näiteks pakkuda vaimse tervise õde, sotsiaaltöötaja või hingehoidja. Kuid on oluline, et see abi oleks tõenduspõhine, see tähendab, et see aitaks ega teeks kahju. Me peame andma tõenduspõhised tööriistad ja vajaliku toe palju laiemale ringile spetsialistidele. Nii saame abiandjate ringi laiendada, pakkuda inimeste muredele kiiremat lahendust ja leevendada ka survet psühholoogidele ja psühhiaatritele, keda meil napib. Teiste riikide kogemustest näeme, et erinevatel väheintensiivsetel lühisekkumistel on potentsiaal vaimse tervise raskusi oluliselt leevendada. Vaimse tervise osakond on praegu ka selliseid teenuseid ehk inimestele kiiremat ja lihtsamini kättesaadavat teenuste paketti arendamas.
Teine oluline töösuund on seotud mõistmisega, et enamik vaimset tervist (ning tervist üldse) mõjutavad ja kujundavad tegurid asuvad tervishoiusüsteemist väljas. Lapse tervist mõjutavad enim pere ja kool, tööinimese tervist töökoht ja pere, meid kõiki mõjutab ümbritsev keskkond ja ühiskond. Seetõttu on üheks meie eesmärgiks kasvatada vaimse tervise kirjaoskust laiemalt ning anda ka teistele sektoritele tõenduspõhiseid tööriistu oma sektoris vaimse tervise toetamiseks. Me näeme, et tööandjad mõtlevad juba praegu oma töötajate tervisele ja küsivad, mida nad teha saaksid. Meie asi on teadvustada laiemalt, et vaimset tervist ei saa parandada ainult teenusepakkumisega, üle tuleb vaadata ka keskkond ja elukorraldus. Näiteks selsamal töökohal saab vaadata, kuidas töökorraldus toetab töötaja heaolu, pere-, töö- ja eraelu ühildamist, kolleegide vahelist läbisaamist jne. Ravi pole kunagi piisavalt, kui me ei adresseeri neid keskkonnategureid, mis meid esmalt haigeks teevad.
Loomulikult jäävad meie töölaual tähtsale kohale laste ja perede heaolu toetamine, vanemlusprogrammide kättesaadavuse laiendamine, vaimne tervis haridussüsteemis, valdkonnaülene riskikäitumise ennetus, eneseabioskuste levitamine ja palju muud, millest siin saalis juba ühes või teises kontekstis räägitud ja seetõttu ei peatu ma neil pikemalt. Sõnum, mida ma eelkõige tahaksin siit puldist edastada, on see, et meil kõigil on oma roll ja vastutus Eesti inimese vaimse tervise toetamisel. Sealhulgas sellega, mil moel end väljendame ning suhtume neisse, kellega maailma toimimist ehk täpselt ühte moodi ei näe.
Senisest enam peaksime kaaluma oma tegevusi läbi heaolu läätse, analüüsima, mida üks või teine otsus toob kaasa inimeste heaolule, isegi siis, kui näiliselt on sidet raske leida. Me peaksime seda arvestama planeeringutes ja arengukavades, seadustes ja määrustes, töö- ja õpikorralduses. Mõnikord on kriisiolukordades vältimatu võtta vastu ka selliseid otsuseid, mis inimeste heaolu ja vaimset tervist kahjustada võivad, kuid teadvustades selle otsuse võimalikku negatiivset mõju, tuleb leida ka võimalused selle leevendamiseks. Näiteks, kui on vaja viiruse leviku peatamiseks suunata kooliõpilased paariks nädalaks koduõppele, siis kooli naasmisel, mis satub vahetult semestri lõppu ja hinnete väljapaneku aega, on tegelikult väga hõlbus viis nii õpetajate kui õpilaste stressi tasandada sellega, et semestri õppetöö omandamist kontrollivaid töid jaotada paari nädala võrra pikemale perioodile ning pannagi hinded välja selle võrra hiljem.
Nagu tõin eelpool välja, saab igaüks omas rollis midagi iseenda ja kogu ühiskonna vaimse tervise heaks ära teha. Teadlaste töö abil saame parimat teadmist, mille toel poliitikat kujundada. Ministeeriumi ülesandeks on disainida ja arendada abisüsteeme ning töötada välja lahendusi ennetuse ja abi kättesaadavuse parandamiseks. Teil, austatud Riigikogu, on aga voli langetada need otsused, mille raames me kõik tegutseme – seadused, strateegilised arengusuunad ja eelarve. Jah, ka eelarve. Eesti riigi küllaltki nappidest avaliku sektori tervishoiurahastusest on vaimse tervise heaks täna suunatud vaid 4%. See on tõsine mõttekoht.
On hea meel, et seekord on pea kõikide erakondade valimisprogrammides vaimse tervise teema päris asjatundlikult kajastatud. Ma võin kinnitada, et valdkonna inimesed on valmis enamikku sellest ellu viima. Ütlen aga kohe ette ära, et ilma täiendava ressursita ei ole see võimalik.
Me kõik loodame, et sõda saab võimalikult ruttu läbi. Kuid me ilmselt aimame, et see ei jää inimkonna viimaseks kriisiks. Ning kui laiemas plaanis võivadki tulla rahulikumad ajad, tabavad meid aeg-ajalt ka omaenese elu kriisid, mis pole inimesele sugugi kergemad taluda. Mida saame teha, on kasvatada enda säilenõtkust ja sitkust. Kasvatada seda ühiskonnas, meie tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis kui ka igas inimeses endas.
Tänan kuulamast.
Anniki Lai, Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna juhataja
Viimati uuendatud 10.07.2025
