Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Kuivtoidult 21. sajandisse. Kuidas sündis toidukaart?

Tänavu oktoobris läks sotsiaalministeerium riiklikult jagatava toiduabiga üle üleriigiliselt uudsele toidukaartide süsteemile. Kui varasemalt jagati inimestele peaasjalikult kuivaineid ja konserveeritud toitu sisaldanud toidupakke, siis nüüd saavad kõik abivajajad ise oma toidukorvi vastavalt toetuse summale kombineerida, kirjutab sotsiaalministeeriumi toiduabi nõunik Aire Johanson.

Üleminekut kuivtoidult toidukaartidele on planeeritud juba aastaid. Küll aga oli seniajani ülemineku suurimaks takistuseks olnud võimalike partnerite huvipuudus. Toodi välja peaasjalikult saadava käibe ja investeeringu vahekord, mis ei pruukinud olla motiveeriv. Lisaks leiti, et Euroopa vahenditega kaasneb bürokraatia ei ole jõukohane.

Uuele süsteemile üleminekuvõimalusi otsides, tehti aasta jooksul erinevaid ettevalmistusi: intervjueeriti toiduabi saajaid, jagajaid, kaupluste esindajaid, omavalitsuse sotsiaaltöötajaid. Uuriti parimaid praktikaid riikidest, kus erinevad toidukaartide pilootprojektid olid läbi viidud ning hinnati üle kulud vana süsteemi ja uue võimaliku loodava süsteemi osas. Valmistati ette infotehnoloogilisi arendusi andmebaasis, et kogu süsteemi oleks võimalik luua paberivabalt ning inimlike eksimiste võimalused oleksid minimaalsed. Andmete põhjal otsis töörühm probleemi lahendamiseks parimat võimalikku lahendust.

Esimeste ideealgetega korraldati ümarlaudu ka kaupluste esindajatega, et koos nendega võimalik loodav süsteem ja selle plussid ning miinused üle vaadata. Osapoolte hinnangutes ning analüüsides selgus, et uuele süsteemile üleminek oleks ainuõige lahendus. Kuid miinus, mis üles kerkis, oli Eesti väiksus, mistõttu ei ole Eestis palju suuri kaubakette, mis pea inimese koduvallani jõuaks.

Et saada ka rohkelt hankes osalejaid, sealhulgas ka näiteks kombineeritud pakkumisi, kutsusid hankekorraldajad kaubakette hankes osalema läbi Kaupmeeste Liidu.

Aastatepikkune kuivpakk


Enne toidukaartidele üleminekut korraldas sotsiaalministeerium riiklikult ostetud toiduabi toidupakkide näol, mida jagati abivajajatele neljal korral aastast. Toiduainete hankimiseks korraldas sotsiaalministeerium riigihanked, millede kaudu leiti partneriks hulgimüügiga tegelev firma.

 Sotsiaalministeeriumi esindaja valis riigihankeid ettevalmistades koostöös Tervise Arengu Instituudiga välja abivajajate toiduabipakis sisalduvad toiduained, mille üheks kriteeriumiks oli valida toiduaineid, mis säiliksid vähemalt 6 kuud. Seejärel sai partner otsida võimalikke tooteid üle terve maailma. Mitmel korral tekkisid erinevate toodete hankimisel ka tarneraskused, nt peatusid sõja ajal tarned Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt ja selleks, et hankes kirjas olevat konkreetset toodet asendada teisega oli vaja läbida mahukas ja aeganõudev protseduur, sest toiduainete hinnad kasvasid märkimisväärselt.

Iga kvartali alguses, kui oli teada, kui palju konkreetse kohaliku omavalitsuse abivajajaid on, algas koguste paika saamiseks pikk kooskõlastusring tarnija ja kõikide toidupankade vahel. Alati arvestati tellimusi tehes mõningase ületellimusega, kuna toiduainete pakendid võisid transportimise ja laadimise käigus puruneda, ning lisaks olid osad toiduained tehase poolt pakitud konkreetsete plokkidena.

 Kui tellimuste suurused olid paigas, viis hankepartner Toidupank kogu toidu üle Eesti kohalikesse toidupankadesse või kohalikesse omavalitsustesse – kokku üle neljakümne asukoha. Kui kaup oli kohal, algas töömahukas toidupakkide komplekteerimine. Paljudes kohtades pidid seda tegema sotsiaaltöötajad lisaks oma igapäevatööle. Enamikes toidupankades oli toiduabipakkide jagamise perioodil ruumipuudus ja nii mõnedki toidupangad pidid toiduainete mahutamiseks ruume juurde rentima, kus toidupakke komplekteerida ja hoiustada. Toidupankadele valmistas raskusi ka piisava hulga vabatahtlike leidmine, kes aitaksid toidupakke komplekteerida jagada. Samuti tekkisid pakkide kättejagamisel nii mõneski kohas pikad järjekorrad.

Suuremates linnades jagati toidupakke inimestele nimekirjade alusel, kuhu oli märgitud kuupäev ja ajavahemik, millal oma toidupakile järgi tulema peaks. Oli aga abivajajaid, kes jätsid kokkulepitud aegadel kohale ilmumata ja kellele pidi sotsiaaltöötaja mitmel korral meelde tuletama, et pakile oleks vaja järele tulla. Lisaks loobusid mõned abivajajad nendele antavatest toidupakkidest kuna inimesed said samu toiduained vaatamata sellele, kas neil on mõne toiduaine vastu allergia või esineb toidutalumatus. Veganitele ei meeldinud konservid, gluteenitalumatutele makaronid jne. 

Lisaks oli osadele abivajajatele solvav toiduabi pakki vastu võtta või sellele järele minna. Arvestades protsessi keerukust toimus toidupakkide jagamise protsess mitmeid kuid.

Kirjeldati ka olukordi, kus suurpered said korraga sedavõrd palju toidukotte, mille nad pidid oma tihtilugu ahtale elamispinnale ära mahutama. Ebamugavust pakkus ka kõikide pereliikmete toidukottide transportimine. Kellel autoga järele minemise võimalus puudus, pidid oma rasked toidukotid koju viima kasutades ühistransporti. Suvel kuumaga ja talvel tuisuga ei olnud meeldiv ka toidupaki saamiseks järjekorras seista.

Kui abivajajatel ei olnud võimalik kas oma tervisliku seisundi või transpordivõimaluse puudumise tõttu pakile järele tulla, toimetasid pakid abivajajateni sotsiaaltöötajad, kellele see oli taaskord lisatööks, mille võrra jäi vähem aega igapäevaste tööülesannete täitmiseks. 

Halduskulude suurus sõltus ostetava toidu kogusest ehk tarnijale tasuti kindel protsent toidukaupade tellimuse hinnast ja lisaks kindla protsent Toidupangale laopindade ja tööjõukulude katmiseks. Seega, mida suurem oli abisaajate arv, seda suuremaks kasvasid ka toidupakkide jagamiseks tehtavad halduskulud. Nii võtsid näiteks süsteemi käimashoidmiseks kahe ja poole miljoni eurosest eelarvest aastal 2022 halduskulud ca 200 000 eurot, ehk 7- 8 % kogu ostetud toiduabile eraldatud rahast.

Üleminek valikuvabadusele

Esimest hanget välja kuulutades jagas sotsiaalministeerium hanke nelja regiooni vahel, kuhu pakkumisi teha sai. Esimesele hankele tuli siiski vaid üks pakkumine, sedagi vaid ühe regiooni, Harju- ja Raplamaa, katmiseks. 

Ülejäänud kolme regiooni katmiseks toidukaartidega korraldati uus hange. Sel korral liideti kolm ülejäänud regiooni kokku üheks, kus ka abivajajate arv oleks samaväärne Harju- ja Raplamaa abivajajatega. Sel korral osales hankes juba kaks pakkujat. Hankevõitjaga sõlmiti leping ning esimest korda jagati toiduabi toidukaartidega üle Eestiliselt juba 2023. aasta oktoobris.

Üleminekule eelneval perioodil kohtuti maakondade visiitide käigus kõikide omavalitsuste sotsiaalosakondadega, kuulati ära mured, arutati lahendusi ja nii töötatigi välja uus süsteem.  

Esimese pilootprojekti vastukaja oli positiivne ning sisse tuli viia minimaalsed muudatused. Sotsiaalministeeriumi eesmärgiks oli luua kasutajasõbralik süsteem, mis leevendaks muuhulgas sotsiaaltöötajate suurt töökoormust ja pakuks abisaajatele inimväärsema lahenduse.

Toidukaardi kasutamine annab aga abivajajale vabaduse valida enesele meelepäraseid toiduaineid ja esmatarbekaupu. Toidukaardiga on ostude sooritamine äärmiselt lihtne, mugav ning ka diskreetne. Toidukaardiga saab osta optimaalse koguse toitu ja seega väheneb ka raisatud toidu hulk.

Esimene statisika näitas, et omavalitsuste sotsiaaltöötajad on oma piirkonna abivajajatele toidukaardi süsteemi hästi selgeks teinud: abivajajad on väga teadlikud võimalustest kuidas toidukaardiga maksimaalselt palju oste sooritada, palju ostetakse odavama hinnaklassiga tooteid, jälgitakse sooduskampaaniaid ning külastatakse kaupluseid ajal kui sama kuupäeva tooteid on võimalik soetada suurema allahindlusega. Siin täname sotsiaaltöötajaid, kelleta uue süsteemi elluviimine ei tuleks kõne allagi.

Üheks positiivseks lahenduseks on ka infotehnoloogiline integreerimine, kui abivajajal osutub ostusumma suuremaks, kui toidukaardil olev rahajääk, saab väga mugavalt kas pangakaardiga või sularahas juurde maksta. Kaardijääki saab näha kassatšekilt, iseteeninduskassast ja seda saab küsida ka poes müüjalt või infotelefonile helistades. Kui kasutamise perioodi lõpp läheneb ja abivajajal on kaardil veel rahajääk, annab Rimi sellest abivajajale ka SMSga märku, et aeg on oma viimased ostud teha.

Senine toidukaartide kasutamise statistika näitab, et väga palju ostetakse värskeid puu- ja juurvilju, kala, liha ja piimatooteid. Ehk tooteid, mida toidupakis varasemalt ei olnud. Suureks plussiks on ka väga täpne statistika tootegruppide lõikes. Sotsiaalministeeriumil on selge ülevaade kui suures koguses ja mis toiduaineid ostetakse ja millised abisaajate grupid on ning esitab vastavasisulise raporti ka Euroopa Komisjonile.

Süsteemile on andnud positiivset tagasisidet nii omavalitsuste sotsiaaltöötajad kui ka abivajajad, kes on toidukaardisüsteemi hästi omaks võtnud. Küll aga on murekohaks kujunenud loomulikult see, et hankevõitjal ei ole kauplusi igas väiksemas vallas. Samas on tal üle-Eestiliselt kauplusi 82 ning toidukaardi omanik saab oma oste teha sõltumata oma elukohast igas poes. Lisaks on omavalitsustega koostöös läbi mõeldud lahendused inimeste jaoks, kes ise poodi minna ei saa. 

Kuigi süsteemi käivitamisel esines mõningaid probleeme aadresside õigsuse ja inimeste teavitamisega, said needki probleemid lahenduse. Nüüdseks toimib toidukaartide jagamine sujuvalt. Isegi need, kelle jaoks poes käimine on raskendatud, saavad tellida toidu koju kulleriga kas iseseisvalt, sugulaste/sõprade või sotsiaaltöötajate abiga.

Toidukaardiga kaasnevad igakuised püsikulud ei sõltu ei abisaajate arvust ega ka toiduabi rahalisest mahust. Uue süsteemi alusel tasutakse hankepartnerile igakuine tasu ning väljastatud kaartide kohta ühekordse kuluna ka kaarditasu. Kuna korduvabisaajate arv on ligilähedal 70% - 80% abisaajatest ja toidukaart on korduvkasutatav, siis uusi suuri kulusid riigile kaardiasendusega teki, viies halduskulu seniselt pea kaheksalt protsendilt 3-5% kogu toiduabile eraldatavast summast.

Kahe süsteemi täisvõrdlust ei saa muidugi teha enne 2025 aasta algust, sest 2024 aasta on esimene täisaasta, mil kasutatakse ostetud toiduabi jagamiseks vaid toidukaarti.

Toidukaartide üleriigiline süsteem on Euroopas esmakordne lahendus, mida pole varem nii ulatuslikult ellu kutsutud. See on praktikaks ka  teistele riikidele, kuidas aidata kõige haavatavamaid ühiskonnaliikmeid paindlikult ja inimväärselt. Toidukaartide süsteemi on kohe käivitamas Leedu, osaliselt töötab see süsteem Rumeenias, Hispaanias jm. Eestis toidukaartide süsteemi loonud inimesed koolitavad ka huvitatud kolleege Euroopas.

Toiduabi jagamist kaasrahastatakse Euroopa Liidu ESF+ vahenditest.

Viimati uuendatud 27.11.2023