Sorry, you need to enable JavaScript to visit this website.

Lii Pärg: lahendused peavad tugevdama olemasolevat solidaarset süsteemi

Tervishoius napib raha, kuid eraravikindlustus või -süsteem, kus raviraha on inimesega seotud ehk nö tervisekonto ei ole lahendused, mis Eesti rahva tervist aitaks hoida. Seetõttu tuleb leida lahendused, mis tugevdavad olemasolevat solidaarsel põhimõttel töötavat tervisesüsteemi ja võimaldavad tervishoiusüsteemi tõhusust veelgi tõsta, kirjutab sotsiaalministeeriumi tervisevõrdsuse poliitika juht Lii Pärg.

Meie "esimene rikkus on tervis" (Ameerika filosoof Ralph Waldo Emerson 1860. a) – seega, mida inimene riigilt ootab on kindlustunne, et kui ta haigestub või kui vajavad arstiabi ta lapsed, on vajalik abi kättesaadav. Riik peab väärtustama oma inimeste tervist samavõrra ning teadvustama selleks vajalikke tervishoiukulutusi kui investeeringut riigi tootlikkuse ja sissetulekute kasvu ning vaesuse vähendamisse. Arvestades, et vanemaealiste osatähtsus ühiskonnas kasvab ja tööealiste arv pikas vaates kahaneb, saab järjest enam oluliseks, et inimeste tervis võimaldaks neil aktiivset osalemist tööelus. Ja, loomulikult ka inimene ise peab oma tervist väärtustama ja käituma teadlikult nii, et tervis püsiks hea. Riigi ja inimeste ühisest pingutustest sõltub, kas meie „esimene rikkus“ on hästi kindlustatud.

Riigi seisukohalt on ülioluline, et pingelise eelarve olukorras valitaks tervishoiu rahastamiseks hoolega kaalutud lahendused, mis ei sea ohtu tervishoiusüsteemi tõhusust, tagavad rahvastikule tervikuna ravi õigeaegse kättesaadavuse ning hoiavad ära inimeste vaesumise tervishoiukulutuste tõttu.

Tõhusad on need süsteemid, mis tagavad tervishoiuteenuste õigeaegse kättesaadavuse ja kvaliteedi, kuid hoiavad ka süsteemi halduskulud optimaalsed, ohjeldavad ülepakkumist ja mittevajalikke kulutusi, näiteks väldivad sobimatut ravi, tarbetuid visiite, meditsiinilisi vigu ning seadmete, uuringute ja protseduuride ülekasutamist.

Eriti tõhusad on aga need tervishoiusüsteemid, mis suudavad lisaks ennetada tervisekahju ja katta kogu elanikkonna ravikindlustusega ning on suunatud parema tervisekäitumise edendamisele ja tervishoiuteenuste arengule. Seega on tõhus tervishoiusüsteem üpris keeruline väljakutse ja eeldab kõigi sidusrühmade koostööd ja terviklikku lähenemist.

Tõesti, meil on põhjust muret tunda ja vaja on lisarahastuseks lahendusi otsida, sest muutuvate töövormide ja tööealise elanikkonna vähenemise tõttu ei piisa enam sotsiaalmaksust olemasoleva süsteemi samal tasemele üleval hoidmiseks, rääkimata arendusvajaduste katmisest. Lisaks vajavad lahendamist mitmed väljakutsed – ravikindlustuse katkendlikkuse või puudumise tõttu on ca 14% elanikkonnast ebavõrdne ligipääs (õigeaegsele) ravile, leibkondadel kõrge omaosaluskoormus tervishoiukulutustele (Eestis 22% vs WHO soovituslik 15%) ja osal erialadel pikemad ravijärjekorrad.

Kuid võimalike lahendustena pakutud eraravikindlustus või tervisekontod ei ole selleks õiged valikud. Pikas vaates on need pigem vastupidise mõjuga – süsteemi ebatõhusust ja rahvastiku tervise ebavõrdsust suurendavad.

Maailma Terviseorganisatsioon avaldas 2020. aastal erinevate riikide näidetel põhjaliku eraravikindlustuse alase uurimuse, milles otsiti vastuseid küsimusele, kas eraravikindlustus suudab täita lünki riiklikult rahastatavas kindlustuskaitses, st parandada juurdepääsu tervishoiuteenustele ja pakkuda lahendust tervishoiurahatuse probleemile. Uuringu tulemusel järeldati, et enamikus maailma riikides annab eratervisekindlustus vaid väikese panuse tervishoiule tehtavates kulutustes, kuid negatiivne mõju tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele on seejuures ebaproportsionaalselt suur.

Uuringust selgub, et eraravikindlustus toob süsteemi ebatõhusust, riskide segmenteerumist ja ebavõrdsust – riskivalikute tõttu jäävad paljud inimesed kindlustuseta, samuti ei pruugi paljudele olla konkreetse seisundi tõttu või konkreetset tüüpi ravi kindlustusega kaetud jne. Halveneb tervishoiule juurdepääsu õigluse põhimõte, mis põhineb pigem vajadusel kui maksevõimel ja mõjutatud saab süsteemi tõhusus – hinnad kasvavad ja kvaliteet kannatab.

Tervisekontode ehk nö süsteemi, kus raviraha liiguks inimesega kaasas plusse-miinuseid on ka varem uuritud ja peamiselt leitud vaid miinuseid. Selline süsteem vähendaks samuti solidaarsust ja suurendaks ebavõrdsust. Üksikisiku seisukohast võib kontole kogutud raha kasutamine erinevate riskide esinemisel, näiteks pikaajalise töötuse või ka kasvõi üheainsa kulukama, haruldasema, pikaajalisemat ravi nõudva haiguse juhtumi korral inimese kiiresti pankrotti ajada.

Erinevate süsteemide võrdluses on solidaarne ravikindlustussüsteem tervikuna kõige lähem sellele, mis suudab tervishoiusüsteemi tõhususe väljakutset lahendada, maandades seejuures ka inimese tervisest tulenevaid finantsriske. Seetõttu tuleb leida lahendused, mis tugevdavad olemasolevat solidaarsel põhimõttel töötavat tervisesüsteemi ja võimaldavad tervishoiusüsteemi tõhusust veelgi tõsta.

Viimati uuendatud 06.07.2023