Ants Nõmper Ellex Raidla juhtivpartner, Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud.
Seda kaitsekõnet terviseameti ja Eesti patsientide eest ajendas kirjutama Eesti Päevalehes avaldatud arvamus nagu oleks terviseamet omavolitsema hakanud. Meditsiiniõiguses on terve loetelu teemadest, mis teatava regulaarsusega jälle eetrisse tulevad, näiteks eutanaasia, abort, ravimite rahastamine ja teenuste kättesaadavus. Kahjuks kipub nende oluliste teemade vahele pidevalt ära eksima teenuseosutajate ärihuvidest lähtuv iluprotseduuride teema ehk küsimus selle kohta, kas igaühel peaks olema õigus süstida teist inimest botuliintoksiiniga, vitamiinidega, hüaluroonhappega jms ainetega.
Nagu tänapäevases maailmas ikka, võib leida igas küsimuses nii poolt kui ka vastuargumente. Alustagem rahast. Oleks mõistlik eeldada, et kui eelnimetatud süstid nimetada ümber tervishoiuteenusest iluteenuseks, siis nende teenusepakkujate ring laieneks ja hinnad võiksid langeda. Paraku ei ole see siiski nii, vaid tulemus oleks ilmselt vastupidine. Nimelt on tervishoiuteenuse ja iluteenuse käibemaksustamine erinev.
Kehtiv käibemaksuseadus ütleb, et kõik tervishoiuteenused on käibemaksuvabad ehk sisuliselt on need teenused tarbijale 22% ja varsti 24% soodsamad. Kui teenus nimetada ümber iluteenuseks, siis käibemaksuvabastus kaoks ja hinnatõus oleks garanteeritud.
Süstidega seotud riskid on ühesugused
Raha paneb küll rattad käima, aga ei peaks olema sugugi määrav argument inimese tervise üle peetavas vaidluses. Peamine argument on patsiendi ohutus.
Kui teenuse osutamine eeldab arstiteaduslikke teadmisi ning teenuse võimalik mõju organismile on sedavõrd intensiivne, et võib kaasa tuua meditsiinilisi komplikatsioone, siis tuleb teenus lugeda tervishoiuteenuseks. Kahjuks on meil Eestiski olemas juhtum, kus teise inimese asjatundmatu torkimine nõeltega tõi kaasa inimese surma. Tõsi, tegemist ei olnud süstimisega, vaid nõelraviga, kuid nõelravi võib vaadelda isegi kergema protseduurina, sest inimese kehasse ei sisestada vedelikke. Olulised riskid kaasnevad juba naha läbistamisel nõelaga.
Kui naha läbistamisele lisandub veel retseptiravimi nagu botuliintoksiini süstimine, siis riskid suurenevad. Ei pea hakkama üle kordama kulunud tõde, et iga ravim, eriti retseptiravim, on mürk, mistõttu peab ravimite manustamine olema arsti pärusmaa. Lisaks tekib küsimus, et kust ja kuidas saab mitte-arst üldse hankida retseptriravimit, sest ainult tervishoiuteenuse osutajal on õigus seda ravimit hankida.
Peamise argumendina, lausa punases kirjas, on selles artiklis välja toodud fakt, et vananemine, mille vastu neid süste tehakse, ei ole haigus. Seda ei ole haiguste loetelus. See on iseenesest õige, aga see argument ei ole siiski teenuse olemuse määramiseks asjakohane. Süstidega seotud riskid on ühesugused, sõltumata sellest, kas neid tehakse mingi haiguse vastu või vananemise vastu. Me ju kõik saame aru, et hundi nimetamine hallivatimeheks ei muuda canis lupus’ega seotud riske.
Retseptiravimid väljaspool tervishoiusektorit
Ilusüstidega seotud riske kiputakse reklaamides „ilustatama“ väitega, et tegemist on kehaomase ainega. See on jällegi hundi nimetamine hallivatimeheks. Veri on kehaomane vedelik, aga selle ülekandmine ühelt inimeselt teisele või isegi samale inimesele on tervishoiuteenus just riskide tõttu.
Ka kehaomase hüaluroonhappega võib tekkida selliseid probleeme, mis vajavad arstilikku sekkumist ja näiteks muude retseptiravimite manustamist. Retseptiravimi (nt hüaluronidaasi) manustamine võib olla vajalik ka selleks, et täitesüstide esteetilist mõju korrigeerida. Kas me ikka tahame, et retseptiravimid oleksid vabalt kättesaadavad ja et neid kasutataks väljaspool tervishoiusektorit?
Õiguses on määrav see, kuidas kohus asjadest aru saab, mitte üks või teine advokaat ega riigiasutus. Õigusriigis lahendab vaidlused kohus ja kohtu seisukohad on pooltele kohustuslikud. Ilukliinikud on terviseametiga juba ilusüstide teemal vaielnud ning õigusselgus ja õigusrahu on saavutatud. Kaks erinevat kohut jõudis terviseametiga samale seisukohale: ilusüstid on tervishoiuteenus tulenevalt kaasnevatest riskidest ja riskide maandamiseks vajalikest meditsiinilistest erialateadmistest.
Seetõttu pidas kohus ilusüstide tegemiseks vajalikuks ka tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba. Ilma tegevusloata ettevõtlus on mitte ainult keelatud äri, vaid lausa kriminaalkorras karistatav tegevus. Viimati karistati ilma tegevusloata tervishoiuteenuse osutamise eest Eestis Paul Tammertit, kes pakkus suitsiidikontori teenust. See otsus pole küll veel jõustunud, aga peaks igale ettevõtjale olema hoiatuseks, et enne teenuse osutamisega alustamist tuleb seadused endale selgeks teha.
Terviseamet on seadused endale selgeks teinud ja rakendab neid just sellisena nagu kohtud on õigeks pidanud. Seega ei ole tegemist mingi terviseameti omavoliga ning ka seadusandja ei pea siin sekkuma. Eestis saab turvaliselt teha ilusüste tervishoiuteenuse osutajate juures.
Artikkel avaldati algselt 5. detsembri 2024. a Eesti Päevalehe arvamusrubriigis ja selle ilmumine oli kooskõlastatud MTÜ-ga Eesti Plastika- ja Rekonstruktiivkirurgia Seltsiga.
Loomise kuupäev: 10.12.2024
