See kõik on loomulik ja vajalik, kuid vajab tasakaaluks kõrvale ka seda, et iga vanem küsiks endalt ühe elulise tähtsusega küsimuse:
Kas minu laps teab, et ma armastan teda ka siis, kui ta ei ole kõige tublim, kui ta ei ole võitja? Ning et ma armastan, hoian ja austan teda mitte ainult siis, kui tunnistusel on kõik viied ja võistlustel on saadud esikoht, vaid ka siis, kui ta kukub läbi kontrolltöös, unustab koduse töö tegemata, saab võistlusel viimase koha või lihtsalt ei jaksa?
Sest just seda teadmist vajab laps rohkem kui neid tippsaavutusi.
Ärge saage minust valesti aru, ei ole midagi halba lapse kiitmises saavutuste eest, rõõmustamises heade hinnete puhul ja uhkuses selle üle, kui laps paistab positiivselt silma. Küsimus on selles, kuidas me käitume ja mida ütleme nendel teistel hetkedel. Sest just nendest hetkedest sõltub, kas laps kasvab teadmises, et pingutus on väärtuslik või hoopis teadmisega, et tema väärtus sõltub tulemustest. Need kaks ei ole üks ja sama.
Kui laps õpib, et armastus tuleb välja teenida, võib ta küll õppida saavutama, kuid samal ajal õppida ka kartma. Kartma eksida. Kartma läbi kukkuda. Kartma valmistada pettumust. Kartma proovida ja kartma olla tema ise.
Sellest hirmust sünnib sageli perfektsionism, läbipõlemine ja tunne, et ma ei ole kunagi piisav.
Üha enam räägime noorte vaimse tervise muredest. Otsime põhjuseid nutiseadmetest, sotsiaalmeediast ja koolikoormusest. Need kõik mõjutavad lapsi, selle vastu ma ei vaidle. Aga vahel tasub vaadata ka peeglisse: millise sõnumi saab laps kodust?
Kas ta teab, et tema vanemate silmis on ta väärtuslik ka siis, kui tal ei lähe hästi? Kas ta julgeb rääkida ebaõnnestumistest? Kas ta usub, et kodu on koht, kus ei pea midagi tõestama?
Lapsed ei vaja enda ümber ainult inimesi, kes neid õpetavad või suunavad, vaid inimesi, kes neid märkavad ja kaitsevad
Me räägime laste õigustest sageli siis, kui midagi on valesti: kui laps on jäänud hooletusse, kui vaidlus jõuab kohtusse, kui konflikt eskaleerub. Aga laste õigused hõlmavad muuhulgas ka õigust olla kuulatud, õigust tunda end turvaliselt, õigust kogeda, et minu arvamus loeb ja minu olemasolu on väärtuslik iseenesest.
Oluline on mõista, et vanemlik käitumine laste suunas ei tähenda tingimata seda, et inimene on ise konkreetse lapse vanem. Vanemlik hool on hoiak ja vastutus, mitte ainult roll rahvastikuregistris. Laste õiguste austamine ja laste väärtustamine ei ole ainult peresisene küsimus. See on ühiskondlik küpsus.
Õpetaja, treener, tädi, vanaisa, naaber, kogukonnaliige: igaüks võib pakkuda lapsele turvatunnet, märkamist ja austust. Aga eelkõige peab seda tegema lapsevanem ise.
Mis on lapsevanema roll?
Vanemaks olemisse suhtutakse tihti kui millessegi, mis sünnib koos sellega, kui sünnib laps. Aga see on tegelikult oskus nagu iga teinegi ja mitte seotud ainult sellega, kas me oleme lapsevanemad või ei. See peitub üldisemalt oskuses olla inimene, kaaslane teistele inimestele, kellega eluteel kokku puutume. Küsimus on empaatias.
Empaatia ei tähenda ainult võimet kellelegi kaasa tunda. Empaatia tähendab oskust loobuda iseenda egost ja näha maailma teise inimese silmade kaudu. Ka lapse silmade kaudu. See tähendab küsimist: kuidas tema end praegu tunneb? Mida need sõnad temaga teevad? Kas ta kuuleb sellest hoolimist või ainult tingimuslikku väärtust?
Ka empaatia on oskus, mida saab õppida. Nii nagu saab õppida kuulama, vabandama, oma viha talitsema või märkama hetke, kus lapsele ei ole enam vaja survet juurde anda, vaid hoopis turvatunnet. See ei tee lapsest nõrka inimest. Turvaliselt armastatud lastest kasvavad inimesed, kes ei pea kogu elu tõestama, et nad väärivad armastust.
Mulle tundub, et lapsevanematena unustame vahel ära oma kõige olulisema rolli, kõige suurema vastutuse. Me ei pea olema oma laste parimad õpetajad, treenerid, mänedžerid või karjääriplaneerijad. Me peame olema nende vanemad.
Vanemana on meie ülesanne seista oma lapse seljataga ja olla tema poolt. Julgustada, toetada, rasketest hetkedest üle aidata ja rõõmsatele hetkedele oma rõõmuga kaalu lisada. Sinu ülesanne on tunda ja tunnetada oma last, märgata, kui tema pingutuse piir on käes ja utsitada puhkama, sõpradega aega veetma, laps olema.
Kool õpetab lapsi lahendama võrrandeid, kirjutama kirjandeid, rääkima võõrkeeli, tundma ajalugu, väljendama oma arvamust, avalikult esinema. Need on kahtlemata olulised teadmised ja oskused ilma milleta ei saa.Kuid eneseväärtuse õpetamine algab kodust.
Seal õpib laps, kas armastus on tingimuslik või tingimusteta. Seal õpib ta, kuidas rääkida iseendaga pärast ebaõnnestumist. Seal sünnib tema sisemine hääl, mis saadab teda kogu ülejäänud elu.
Kes on edukas?
Meie standardid edu mõtestamiseks on varasemaga võrreldes muutumas. Me küsime järjest enam selle kohta, millist hinda edu nõuab, kas see on oma hinda väärt ja mis see müstiline „edu“ siis üldse on.
Medaleid, punkte, palganumbrit, ametinimetust on lihtne mõõta. Neid saab võrrelda. Need annavad mingi staatuse ja loovad illusiooni väärtusest. Aga päriselt väärtuslikud, ajahambale vastu pidavad asjad ei ole nii selgelt mõõdetavad. Näiteks lähedus. Usaldus. Turvatunne. Võime olla kellegi jaoks päriselt olemas ilma, et seda peaks välja teenima.
Kas edukas lapsevanem on päriselt ikkagi ainult see, kellel kõrge palganumber, uhke ametinimetus ja kelle järeltulijal on täiesti viieline tunnistus, olümpiaadivõidud või kuldne medal ja nimi edetabelite tipus? Või on edu hoopis see, kui lapsed tahavad ühiselt aega veeta ja Sa võtad selle aja; kui lapsed julgevad Sinu juurde tulla oma eksimusi ja ebaõnnestumisi tunnistama ja saavad vastu tuge, mõistmist ja soovi korral nõu?
Uue kooliaasta alguses soovin, et seaksime oma lastele vähem eesmärke ja annaksime neile rohkem kindlustunnet ning et me hakkaksime ühiselt uskuma, et päriselt edukas inimene ei ole ainult see, kes saavutab palju, vaid see, kelle kõrval teised tunnevad end hoituna.
Artikli autor: Kadri Kasterpalu, Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik
Artikkel ilmus esmakordselt Õhtulehes 01.09.2026
Loomise kuupäev: 01.09.2026
