Tegime Sotsiaalministeeriumis ühe lihtsa mõtteharjutuse. Küsisime: millised oleksid Tervisekassa kulud siis, kui Eesti rahvastiku vanuseline ja sooline koosseis oleks püsinud 2000. aasta tasemel?
Vastus on kõnekas. Kui Eesti rahvastik oleks täna sama vanus- ja soostruktuuriga nagu ligikaudu veerand sajandit tagasi, oleksid 2024. aasta Tervisekassa kulud olnud hinnanguliselt 154 miljonit eurot väiksemad.
Joonis rahvastikustruktuuri muutuste mõju Tervisekassa eelarvele, 2005–2024. Joonisel on kajastatud isikustatud tervishoiuteenuste kulud.
See tähendab, et üksnes rahvastiku vananemise mõju tõttu olid kulud ligikaudu 8,6% suuremad kui need oleksid olnud noorema rahvastikustruktuuri korral.
Samas ei saa järeldada, et tervishoiukulude kasvu saab seletada ainult rahvastikuga. Kulude kasvu mõjutavad ka teenuste mahu suurenemine, tervishoiutöötajate palgad, ravimite ja tehnoloogia areng, sisendhindade tõus ning uute ravivõimaluste lisandumine.
Aga see arv näitab väga selgelt üht asja: rahvastiku vananemine ei ole abstraktne tulevikurisk. See on juba praegu Tervisekassa eelarves sees.
Oluline on ka rõhutada, et vananemine ei ole iseenesest halb uudis. See tähendab, et inimesed elavad kauem. Eesti inimeste oodatav eluiga on viimase paarikümne aastaga märgatavalt kasvanud. Probleem tekib siis, kui lisanduvad eluaastad ei ole samas tempos tervena elatud aastatega.
Just see suurendab survet tervishoiusüsteemile. Vanemaealiste inimeste puhul kasvab vajadus krooniliste haiguste ravi, õendusabi, taastusravi, ravimite, pikaajalise toe ning geriaatrilise ja palliatiivse ravi järele. Seetõttu avaldub rahvastikumuutuste mõju kõige tugevamalt valdkondades, kus vanemaealiste teenusevajadus on suurem ja seda eelkõige eriarstiabis, õendusabis ja ravimitega seotud kuludes.
Joonis näitab ka seda, et rahvastiku mõju on ajas kasvanud. Kui 2000. aastate alguses oli erinevus tegelike kulude ja muutumatu rahvastikustruktuuriga arvutatud kulude vahel väike, siis viimastel aastatel on vahe kiiresti suurenenud. 2024. aastaks ulatus see juba 154 miljoni euroni.
Seega ei ole tervishoiu rahastamise küsimus ainult selles, kuidas katta tänast puudujääki. Küsimus on laiem: kuidas kujundada tervishoiusüsteem selliseks, et see vastaks vananeva ühiskonna tegelikele vajadustele?
See tähendab vähemalt kolme suunda. Esiteks tuleb juurutada teenuste tulemuspõhine rahastusmudeli kasutamine. Teiseks tuleb tervishoiu ja pikaajalise hoolduse seosed senisest paremini kokku tuua, mis aitavad krooniliste haigustega inimestel võimalikult kaua hästi toime tulla. Kolmandaks tuleb rahastamise arutelus arvestada, et vananeva rahvastiku mõju ei kao ära ka siis, kui ühel või teisel aastal leitakse puudujäägi katmiseks lisaraha.
Tervishoiu suurim väljakutse ei ole ainult tänane miinus eelarves. Suurim väljakutse on homne nõudlus.
Arvestades rahvastiku vananemist ning samal ajal kasvavat tervishoiuteenuste vajadust ka 10–19 vanuserühmas, on oluline kohandada tervishoiu rahastamist muutunud vajadustega. Seetõttu on analüüsis tehtud ettepanek, et Tervisekassa reservide ammendumisel laiendada riigieelarvest Tervisekassasse tehtavat eraldist, mida täna tehakse mittetöötavate pensionäride eest, ka alla 19-aastaste laste eest. See aitaks tugevdada solidaarset rahastamismudelit ning tagada laste tervishoiuteenuste kättesaadavuse säilimise ka olukorras, kus tööealise elanikkonna osakaal ja rahastamisvõimekus vähenevad.
Blogi postituse autor on Lii Pärg, tervishoiu rahastamise poliitika ekspert, kes on eestvedaja Sotsiaalministeeriumi värskele tervishoiu rahastamise analüüsile (mille üks kaasautor ja rahvastiku mõjude mudeli prognoosi koostaja on Magnus Piirits ).
Loe pikemalt:
„ Analüüs tervishoiu rahastamise hetkeolukorra kohta: Miks tervishoiukulud kasvavad ja teenusekasutus muutub? Kitsaskohad ja lahendused Eesti tervishoiusüsteemis “ (6,3 mb pdf) .
Loomise kuupäev: 19.06.2026
