Papageno preemia eesmärk on tõsta esile parimaid suitsiidiennetust toetavaid ajakirjanduslikke töid, mis on levitanud sõnumit, et keegi ei ole kunagi üksi. Lisaks soovitakse ühiskonnale paremini mõista anda, et suitsiidikäitumise teemal kirjutamine nõuab suurt vastutustunnet.
Osalema on oodatud ajakirjanikud või teised ajakirjanduses (ajalehes, raadios, teles) enesetappude ennetamiseks 2025. aastal loo avaldanud inimesed.
Papageno preemia nimi pärineb Mozarti ooperist „Võluflööt“, kus tegelane Papageno kaalub enesetappu, kuid loobub sellest tänu abile ja toetusele, mis aitab tal näha teisi võimalusi oma raskustega toime tulekuks.
Sellest loost inspireerituna kasutatakse suitsiidiennetuses mõistet Papageno efekt. Uuringud on näidanud, et lood inimestest, kes on kriisist väljunud ja leidnud alternatiive enesetapule, võivad mõjuda sarnaselt raskustes inimestele julgustavalt ja toetavalt. Need lood annavad lootust ja näitavad, et ka keerulistes olukordades on võimalik leida abi ja lahendusi.
Papageno preemia antakse välja Sotsiaalministeeriumi enesetappude ennetamise strateegilise partnerluse raames. Töid hindab komisjon, kuhu kuuluvad valdkonna eksperdid, ajakirjanikud ning inimesed, kes on suitsiiditeemaga isiklikult kokku puutunud.
Töid saab esitada kuni 10. juulini 2026.
Preemiat antakse välja neljandat aastat järjest. Esimesel aastal (2023) pälvis esikoha Gunnar Leheste lugu „Kõne emale päästis süsimusta auku langenud tennisisti Katriin Saare elu“. Teisel aastal (2024) tunnistati parimaks Kerttu Jänese artikkel „Teismelise tüdruku suitsiidisurm, mida poleks pidanud juhtuma. „Emme, ära nuta… Sa oled imeline ema““. Kolmandal aastal (2025) võitis esikoha Kirsti Vainküla (Eesti Ekspress) lugu „Saatuse julm löök aasta tagasi. Suitsiidiekspert Merike Sisask: kuidas mu mees valis elu asemel vabasurma“.
